Kalle Klandorfi põnevikku „Palgasõdur. Üksik hunt“
(I.R.A. 2013) ei lugenud ma just päris heatahtlikult.
Esiteks ei ole ma päriselt põnevike sihtgrupp. See on
paradoksaalne, sest olen ka ise toimetanud kümneid (Elmatari „Öölase“ sari),
tõlkinud mõned (Gardner, Sayers) ja Ulmaniga koos kirjutanud ja kirjutamas
ohtrasti („Ohtlik lend“ ja „Kättemaksukontor“).
Meie riigi ühe esimendi põnevikku lugesin sellepärast, et
see on hea teekaaslase Inga Raitari kirjastatud, mulle pealegi Facebookis
loositud ja liiatigi on mulle oma kauboi-kirgliku elamisjulgusega sümpatiseeriv
Eerik N., selle taiese antikangelane.
Siit vähese lugeja-heatahtlikkuse teine põhjus: ei istu
mulle mitte, kui minu kauaseid teekaaslasi valimatute väljenditega tümitatakse.
Ma saan aru, et autori taust on sünge ning spetsiifilist
ilmavaadet ja kõnemaneeri kultiveeriv, aga põneviku esimeses osas ei saagi
päriselt aru, millest on tingitud sügav vihkamine ja sajatamine. Metalliäriga
sai prototüüp lüpsta, tema munad sattusid osavale kauboile tellimustöid tehes
tema pihku – ent nii kuri siis kohe: „Mis Niilol viga. Tema on rikaste vanemate
laps. Vanemad kuulsad. Pea tal jagab ja seda kasutab ta hästi ära. Tänapäeval
nimetatakse temasuguseid hellitavalt analüütikuteks. Ptüi! Vene ajal nimetati
suurekaliibrilisteks aferistideks. Üheksakümnendate alguses vedas relvi
Lõuna-Ameerikas. Jäi seal vahele. Pääses kuidagi vanglast. Kuna ta paps oli kah
kultuuramehest presidendi lähedane sõber, sai Niilo tema toel riigiametisse.
Siis ajas ühele lollile peaministrile nõunikuametis kärbseid pähe. Kui riigi
poliitika vahepeal muutus, pidi äärepealt kinni kukkuma, aga poliitika muutus jällegi
ja tema teeneid vajati uuesti.
Muidu ju sile poiss, keeled suus ja puha, aga vahel
tahaks sita maha lüüa, sest ta, raibe, müüb ju sinu vajadusel kohe maha. Kurat
teab, keda ta teenib? Mina olen oma Armani ülikonnad vastupidiselt temale välja
teeninud rusikatega ja pikatorulise püssiga.“ (Lk 5.)
Seda tsitaati siia ümber tippides parandasin neli
õigekirjaviga – mida iganes keeletoimetaja Sven Saun tegi, Klandorfi üllitise
teise osa puhul paluksin keelt ka toimetada.
Ja mulle meenus meie ülikooliaegse
filoloogide-poliitikute-ringkonna väljend kehaliste inimeste kohta: neil lõpeb
jõud õlgade juures.
Keemia „neljakene“ on parteigenosse’de kästud,
anatoomiaski ei õnnestu ostes rohkem kui „kaks“ saavutada ja ujumise „viis“
saadakse vee all hammastega Žiguli-õlut avades ja tühjaks kluugates. Olid ajad.
Kandiline ja must maailm meenub
Klandorfi ladusalt ja köitvalt kirjeldatud kandiline ja
must maailm meenub – sealt eemalgi kulgedes jäi nii mõndagi kõrvu ja aimdusse
–, nende rämeduste dokumenteerimise eest aitäh.
Mäletan neid pommiplahvatusi ja putši – ootasin toona
teist last ja see teravdab nii taju, ohutunnet kui mälu.
Prototüüp läbib hoor-agendi voodis mitmekülgse testi, ent
meiegi ju mäletame… Ja mäletatavat ei muuda kirjeldused sellest, kui
oskuslikult-kangelaslikult killer supelrannas lapse päästis, arstist üksikemale
appi tormas ja seejuures süüdimatult joomatsüklisse räntsatas. Raskes joobeski
suudab ta kahjutuks teha turiste röövivad narkarid-kakukullid.
Paljastab-hävitab, ise tungivalt võõrutusravi vajades, –
tableti-korgijoogi-keelatud võitluskunstide talu Pärnu lähedal metsas.
Veab oma õnnetut üksikemast armukest alt – tolle poeg
lähebki kasti –, aga see-eest kahjutustab joodiku õnne korras terve jõugu.
Põnev on küll
Jah, põnev on küll. Mägede pojad ja Sillamäe maffia,
põlevad autod ja noaga susatud õlad, kõvamehe episoodid Riia OMONi ja Martelli
ees taanduvat sportlikku vormi asendavate imesüstidega.
Teistkordne allveeõlleeksam ja lapse päästmine paps-bandiidi
käest Odessas viib kaks paralleelset aja- ja tegevusliini kokku.
Maokuninganna võtab ta seejuures GRU konksu otsa.
Halliksläinud kaunitar saab nädalaga radika küljest lahti ja Eesti mees on
tantsulõvi. Täpselt sellele vaimukalt eneseiroonilisele väljendile vastavad
Klandorfi kirjutatud seksistseenidki.
Õigupoolest üllatavalt hea kirjamees-Kalle sõimab
lõpparvepeatükis, kus killer otsustab viinaravile minna, viimast korda läbi:
„Rossile pole vaja anda lisainfot minu munade pihus hoidmiseks… Mis sina, libedik,
tead selliste tööde huvitavusest! Sina teed kõik oma mustad otsad ära kellegi
kolmanda kätega ning sind pole kunagi huvitanud, mida need kolmandad tunnevad
või mis neist pärast saab… Peaks ta, raisa, ikka ära kuulama, muidu pärast
tõmbab kellelegi teisele pakkudes kuidagi ikka sisse, siis vähemalt teada,
millesse… Viskan ta vastu seina, aga telefon ei purune, ainult aku lendab
välja. Sinusugust! Missugust minusugust?“
Ka „Tantsud tähtedega“ saavad teise dimensiooni. Tootsid,
Klandorfid… Mart Sander ja Karl Madis on nii kahjutud vennad, et võivad
ainsatena olla oma nime all raamatusse raiutud. Teised tegijad on kallite võistlus- ja võitlusalade kulisside taga läbi üsna
hõredate lillede äratuntavad.
Miks pühendas Kalle oma põneviku Merlele? Eks temake on
kalli kaasa sellest tsentrifuugist korduvalt välja tõmmanud – amet kohustab… –
ja ohupiiril pinevlemise välja kannatanud.
Kui teine hundilugu ilmub, kas loen? Jah. Huvitav on.
Vastik ja räpakas, aga osav ja paeluv. See on lõks, seltsimehed, astuge sisse!
Comments
Post a Comment