1992 lubas peaminister Vähi kaposse läinud KGB-meeste uurimist, Laari valitsuse ajal hakati süüdistama mind ja Jaan Tootsi sellel teemal bluffimises
1990. aasta alguses viseeris NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Vladimir Krjutškov KGB ajutise põhimääruse, mis saadeti telegrammiga laiali kõigisse tolleaegsetesse liiduvabariikidesse. Selle telegrammi põhisisuks oli kolm punkti:
1) KGB kohalike juhtide ja eriti hinnatud operatiivtöötajate kindlustamine „vettpidava varjuga“ perioodiks, mil poliitilised sündmused võivad areneda Ida-Saksamaa stsenaariumi järgi;
2) Rahaliste vahendite hankimine, mis võimaldaks organiseerida põrandaalust tegevust äsja võimule tulnud valitsuste ja ülemnõukogude vastu, kus enamus kuulub destruktiivsele elemendile;
3) Tingimuste loomine välismaise ja siseriikliku agentuuri efektiivseks kasutamiseks üha süveneva poliitilise ebastabiilsuse tingimustes.
Selline ajutine põhimäärus tähendas lahti seletatult seda, et oma väärtuslikele töötajatele ja agentuurile oli vaja kindlustada kattevari. Neile leiti vastselt iseseisvuse taastanud riikides korralikud töökohad, võimalik, et ka riiklikes struktuurides. Teiseks andis määrus komiteele vabad käed oma rahaliste ressursside kasutamiseks, luues KGB ressursi abil firmasid ja ettevõtteid, mida juhtisid variisikute kaudu julgeoleku komitee töötajad.
Eestis võis selliseks näiteks olla ühe metallifirma edulugu, mille esindusnägu oli endine suhkruvatimüüja, kes oli juhuslikult Eesti NSV viimase KGB ülema kooliõde. Minu mäletamist mööda oli see ettevõte lühikest aega üks Eesti rikkamaid. Pärast seda, kui sealt rahad välja viidi, kadus kuninganna ka ärimaailma orbiidilt.
1991. aasta lõpus või järgnenud aasta alguses võttis Eesti kaitsepolitsei enda ridadesse tööle terve rea Riikliku Julgeoleku Komitee tehnilise osakonna ja selle 7. osakonna töötajaid. 1992. aasta kevadel juhtis sellele tähelepanu tolleaegne eriteenistuse juhtkond ning esitas KGB töötajate nimekirja tolleaegsele Eesti peaministrile Tiit Vähile. Suvel avaldas Vähi ajakirjanduses arvamust, et nende töötajate otstarbekust kaitsepolitseis hakkab uurima komisjon. Kahjuks toonase peaministri plaanid teoks ei saanud, sest aasta lõpus vahetus valitsus ja võimule tuli Mart Laar.
1992. aasta 1. juulil ilmus ühes Eesti ajalehes artikkel, kus arvati, et Kalle Klandorfi ja Jaan Tootsi peaks kohe eriteenistusest vallandama, põhjusel et „22. juuni poliitilises avalduses (millest ei teadnud peaminister ega siseminister), nad ju teatavad (Toots ja Klandorf), kelle tellimustööd täidab vähemalt üks ajakirjanik ning vähemalt 14 kaitsepolitsei ametnikku. Oma avaldusega süüdistab eriteenistuse juhtkond neid kõiki selles, et nad kuuluvad Venemaa spionaaživõrku. [...] Seega võib öelda, et vähemalt 15 inimese süüdistamine spionaažis on väljamõeldis ning Tootsi ja Klandorfi väidete kinnituseks vajalikud tõendid puuduvad. Nad bluffisid ja seda ilmselt teadlikult.“
Kas me bluffisime või mitte, fakt on see, et läbiotsimisel leiti Klandorfi juurest nimekiri neist KGB töötajatest, kes võeti kaitsepolitseisse tööle. Selle nimekirja avaldas 10. augustil ka Eesti Päevalehe nädalalõpulisa LP ning kõnealuse nimekirja eesotsas troonibki praegu spionaažis süüdistatavana vahi all olev Vladimir Veitman.
Arvatavasti ei olnud need kõik 14 töötajat riigireeturid. Ilmselt nad võisid olla ka lojaalsed Eesti riigile. Aga kui see oli KGB operatsioon, kus 14 töötaja hulgas saadeti kaitsepolitseisse ka üks „must lammas“?
Viimase nädala jooksul oleme lugenud ajalehtedest arvamusi, et KGB töötajate töölevõtmine kaitsepolitseisse oli vältimatu. Räägitakse, et see oli vajalik, kuna Eestis polnud vastavaid spetsialiste, kes oleks osanud julgeolekukomiteest saadud tehnikaga ümber käia.
Mina sellega nõustuda ei saa, sest see tehnika ei olnud mingisugune üle mõistuse keeruline kosmosetehnika. Suures osas oli see tänapäeva mõistes tavaline tarbeelektroonika. Kindlasti oli seal hulgas ka vahendeid, mille kasutamist oleks pidanud enne õppima, aga siis oleks ju võinud kasutada KGB-s sama tööd teinud inimesi õppe juures konsultantidena. Vastloodud Eesti politseis oli piisavalt tehnikahuvilisi noori, kes oleks eritehnika kasutamise kiiresti omandanud. 31. detsembri 1992 aasta ühes ajalehes teatas tolleaegne peadirektor, et pealtkuulamise tehnika on konserveeritud ja keegi seda ei kasuta. Miks siis oli vaja neid seal hoida? Pealegi toimus tehnika arengus lähimail aastail kvalitatiivne hüpe, mistõttu KGB-st ülevõetud varustus vananes ja uuega ringikäimiseks oli vaja uusi inimesi koolitada.
Samuti sean ma kahtluse alla väite, et KGB-st kaitsepolitseisse võetud inimesed olid väheinformeeritud tehnilised töötajad. Seda kahtlust tõestab ka see, et kõige salajasematele Eestis olevatele dokumentidele juurdepääsu omanud Herman Simmi põhjustatud kahjusid on ulatuse poolest võrreldud kahjudega, mida põhjustas väidetavalt mitte mingisugust infot omav tehniline töötaja. Kuidas see saab küll nii olla?
Tõenäoliselt oli jälitustehnikaga tegelenud Vladimir Veitmanil esmane juurdepääs olulisele jälitustegevusega seotud informatsioonile, nagu kuhu seatakse üles tehnika, kelle vastu tehnika paigutamise operatsioon on suunatud ja keda konkreetselt jälitatakse. Võimalik, et ta pääses juurde infole, mida oli nende tööde tulemusena kogutud, sest selle info töötlemine seadmete kasutaja poolt tundub vältimatu.
1992. aasta lõpus selgitas kapo peadirektor ajakirjandusele, et neile tööle võetud KGB töötajad ei tegelenud KGB-s operatiivtööga, ei võtnud kunagi ise vastu otsuseid ega teinud seda ka toona. Sarnaseid mõtted väljendati ka Veitmani vahistamisele järgnenud pressikonverentsil, justkui oleks kaposse tööle võetud vaid spetsialistid, kes ei tegelenud operatiivtööga.
Pressikonverentsil jäi mulle meelde lause, et Veitman ei jätkanud koostööd KGB õigusjärglastega, vaid ta värvati märksa hiljem. Sellele väitele mõeldes jääb minu jaoks õhku üsna palju vastamata küsimusi. Ei saa jätta arvestamata võimalust, et Veitman jätkas algusest peale tööd teise riigi julgeolekuteenistuste heaks. Arvestades eelpool tsiteeritud Krjutškovi ajutise põhimääruse punkti 1, võib oletada seda, et 1991. aasta lõpus ja 1992. aasta alguses kaposse tööle võetud 14 inimese hulgas oli üks, kes jätkas tööd endise leivaisa heaks.
Kummaline on ka see, et ajakirjanikele ei saa avaldada endiste KGB töötajate hulka Kaitsepolitseis. Põhjendus, et Vene Föderatsioonil pole vaja seda teada, on iseäranis kummaline, sest on üsna tõenäoline, et Vene Föderatsiooni selline info ei huvitagi. Varjata pole mõtet nimelt seda, mis on neile Veitmani, Dresseni ja Simmi kaudu veel paremini teada, kui kapole endale. Lisaks endiste KGB-laste nimedele teavad nad ju kahtlemata ka oma kaastöötajaid.
Tegelikult on Vene luureteenistus oma rolli täitnud, õhutades väikeriigis jälle spioonijahti. Kindlasti on idanaabril hea meel, et sai kaks Saaremaa meest omavahel riidu ajada ning tänu sellele tülile võib siin lahvatada sisepoliitiline konflikt. Loodetavasti see siiski ei sega tavaliste inimeste tööd, kellel on lisaks spioonide püüdmisele ka teised igapäevased tööülesanded täita. Vaatamata vastamata küsimustele töötas kapo uue peadirektori juhtimisel tublilt.
1) KGB kohalike juhtide ja eriti hinnatud operatiivtöötajate kindlustamine „vettpidava varjuga“ perioodiks, mil poliitilised sündmused võivad areneda Ida-Saksamaa stsenaariumi järgi;
2) Rahaliste vahendite hankimine, mis võimaldaks organiseerida põrandaalust tegevust äsja võimule tulnud valitsuste ja ülemnõukogude vastu, kus enamus kuulub destruktiivsele elemendile;
3) Tingimuste loomine välismaise ja siseriikliku agentuuri efektiivseks kasutamiseks üha süveneva poliitilise ebastabiilsuse tingimustes.
Selline ajutine põhimäärus tähendas lahti seletatult seda, et oma väärtuslikele töötajatele ja agentuurile oli vaja kindlustada kattevari. Neile leiti vastselt iseseisvuse taastanud riikides korralikud töökohad, võimalik, et ka riiklikes struktuurides. Teiseks andis määrus komiteele vabad käed oma rahaliste ressursside kasutamiseks, luues KGB ressursi abil firmasid ja ettevõtteid, mida juhtisid variisikute kaudu julgeoleku komitee töötajad.
Eestis võis selliseks näiteks olla ühe metallifirma edulugu, mille esindusnägu oli endine suhkruvatimüüja, kes oli juhuslikult Eesti NSV viimase KGB ülema kooliõde. Minu mäletamist mööda oli see ettevõte lühikest aega üks Eesti rikkamaid. Pärast seda, kui sealt rahad välja viidi, kadus kuninganna ka ärimaailma orbiidilt.
1991. aasta lõpus või järgnenud aasta alguses võttis Eesti kaitsepolitsei enda ridadesse tööle terve rea Riikliku Julgeoleku Komitee tehnilise osakonna ja selle 7. osakonna töötajaid. 1992. aasta kevadel juhtis sellele tähelepanu tolleaegne eriteenistuse juhtkond ning esitas KGB töötajate nimekirja tolleaegsele Eesti peaministrile Tiit Vähile. Suvel avaldas Vähi ajakirjanduses arvamust, et nende töötajate otstarbekust kaitsepolitseis hakkab uurima komisjon. Kahjuks toonase peaministri plaanid teoks ei saanud, sest aasta lõpus vahetus valitsus ja võimule tuli Mart Laar.
1992. aasta 1. juulil ilmus ühes Eesti ajalehes artikkel, kus arvati, et Kalle Klandorfi ja Jaan Tootsi peaks kohe eriteenistusest vallandama, põhjusel et „22. juuni poliitilises avalduses (millest ei teadnud peaminister ega siseminister), nad ju teatavad (Toots ja Klandorf), kelle tellimustööd täidab vähemalt üks ajakirjanik ning vähemalt 14 kaitsepolitsei ametnikku. Oma avaldusega süüdistab eriteenistuse juhtkond neid kõiki selles, et nad kuuluvad Venemaa spionaaživõrku. [...] Seega võib öelda, et vähemalt 15 inimese süüdistamine spionaažis on väljamõeldis ning Tootsi ja Klandorfi väidete kinnituseks vajalikud tõendid puuduvad. Nad bluffisid ja seda ilmselt teadlikult.“
Kas me bluffisime või mitte, fakt on see, et läbiotsimisel leiti Klandorfi juurest nimekiri neist KGB töötajatest, kes võeti kaitsepolitseisse tööle. Selle nimekirja avaldas 10. augustil ka Eesti Päevalehe nädalalõpulisa LP ning kõnealuse nimekirja eesotsas troonibki praegu spionaažis süüdistatavana vahi all olev Vladimir Veitman.
Arvatavasti ei olnud need kõik 14 töötajat riigireeturid. Ilmselt nad võisid olla ka lojaalsed Eesti riigile. Aga kui see oli KGB operatsioon, kus 14 töötaja hulgas saadeti kaitsepolitseisse ka üks „must lammas“?
Viimase nädala jooksul oleme lugenud ajalehtedest arvamusi, et KGB töötajate töölevõtmine kaitsepolitseisse oli vältimatu. Räägitakse, et see oli vajalik, kuna Eestis polnud vastavaid spetsialiste, kes oleks osanud julgeolekukomiteest saadud tehnikaga ümber käia.
Mina sellega nõustuda ei saa, sest see tehnika ei olnud mingisugune üle mõistuse keeruline kosmosetehnika. Suures osas oli see tänapäeva mõistes tavaline tarbeelektroonika. Kindlasti oli seal hulgas ka vahendeid, mille kasutamist oleks pidanud enne õppima, aga siis oleks ju võinud kasutada KGB-s sama tööd teinud inimesi õppe juures konsultantidena. Vastloodud Eesti politseis oli piisavalt tehnikahuvilisi noori, kes oleks eritehnika kasutamise kiiresti omandanud. 31. detsembri 1992 aasta ühes ajalehes teatas tolleaegne peadirektor, et pealtkuulamise tehnika on konserveeritud ja keegi seda ei kasuta. Miks siis oli vaja neid seal hoida? Pealegi toimus tehnika arengus lähimail aastail kvalitatiivne hüpe, mistõttu KGB-st ülevõetud varustus vananes ja uuega ringikäimiseks oli vaja uusi inimesi koolitada.
Samuti sean ma kahtluse alla väite, et KGB-st kaitsepolitseisse võetud inimesed olid väheinformeeritud tehnilised töötajad. Seda kahtlust tõestab ka see, et kõige salajasematele Eestis olevatele dokumentidele juurdepääsu omanud Herman Simmi põhjustatud kahjusid on ulatuse poolest võrreldud kahjudega, mida põhjustas väidetavalt mitte mingisugust infot omav tehniline töötaja. Kuidas see saab küll nii olla?
Tõenäoliselt oli jälitustehnikaga tegelenud Vladimir Veitmanil esmane juurdepääs olulisele jälitustegevusega seotud informatsioonile, nagu kuhu seatakse üles tehnika, kelle vastu tehnika paigutamise operatsioon on suunatud ja keda konkreetselt jälitatakse. Võimalik, et ta pääses juurde infole, mida oli nende tööde tulemusena kogutud, sest selle info töötlemine seadmete kasutaja poolt tundub vältimatu.
1992. aasta lõpus selgitas kapo peadirektor ajakirjandusele, et neile tööle võetud KGB töötajad ei tegelenud KGB-s operatiivtööga, ei võtnud kunagi ise vastu otsuseid ega teinud seda ka toona. Sarnaseid mõtted väljendati ka Veitmani vahistamisele järgnenud pressikonverentsil, justkui oleks kaposse tööle võetud vaid spetsialistid, kes ei tegelenud operatiivtööga.
Pressikonverentsil jäi mulle meelde lause, et Veitman ei jätkanud koostööd KGB õigusjärglastega, vaid ta värvati märksa hiljem. Sellele väitele mõeldes jääb minu jaoks õhku üsna palju vastamata küsimusi. Ei saa jätta arvestamata võimalust, et Veitman jätkas algusest peale tööd teise riigi julgeolekuteenistuste heaks. Arvestades eelpool tsiteeritud Krjutškovi ajutise põhimääruse punkti 1, võib oletada seda, et 1991. aasta lõpus ja 1992. aasta alguses kaposse tööle võetud 14 inimese hulgas oli üks, kes jätkas tööd endise leivaisa heaks.
Kummaline on ka see, et ajakirjanikele ei saa avaldada endiste KGB töötajate hulka Kaitsepolitseis. Põhjendus, et Vene Föderatsioonil pole vaja seda teada, on iseäranis kummaline, sest on üsna tõenäoline, et Vene Föderatsiooni selline info ei huvitagi. Varjata pole mõtet nimelt seda, mis on neile Veitmani, Dresseni ja Simmi kaudu veel paremini teada, kui kapole endale. Lisaks endiste KGB-laste nimedele teavad nad ju kahtlemata ka oma kaastöötajaid.
Tegelikult on Vene luureteenistus oma rolli täitnud, õhutades väikeriigis jälle spioonijahti. Kindlasti on idanaabril hea meel, et sai kaks Saaremaa meest omavahel riidu ajada ning tänu sellele tülile võib siin lahvatada sisepoliitiline konflikt. Loodetavasti see siiski ei sega tavaliste inimeste tööd, kellel on lisaks spioonide püüdmisele ka teised igapäevased tööülesanded täita. Vaatamata vastamata küsimustele töötas kapo uue peadirektori juhtimisel tublilt.
Comments
Post a Comment