Intervjuu ajalehele Kesknädal 5.juunil 2013

Kesknädal küsib Tallinna abilinnapealt Kalle Klandorfilt, miks Postimees teda alusetult ründas ja seejärel piinlikult vabandama pidi.

Aasta tagasi kirjutasite Kesknädalale organiseeritud kuritegevuse ja õiguskaitseorganite omavahelisi sidemeid paljastava artikli seoses endise kaitsepolitseiniku Indrek Põdra kriminaalasjaga. Need asjalood ülejäänud meediale huvi ei pakkunud, neid sisuliselt boikoteeriti. Nüüd avaldas Postimees ligikaudu samateemalise, rahapesukahtlustustest kubiseva artikli, kuhu ka Teie nimi oli sisse põimitud - lugeja jaoks küll täiesti seosetult. Kas selle, 24. aprillil ilmunud loo puhul võis tegemist olla kättemaksuga, et julgesite Kesknädalas avameelselt käsitleda kurjategijate ja meie koorekihi sidemeid?

 

Kesknädal on üks väheseid väljaandeid, kui mitte ainus, kus saab oma materjale avaldada sisuliste kärbeteta. Teised ajakirjandusväljaanded on tasalülitatud, ja teravaid, kuigi õigeid materjale sageli ei ole nõus avaldama. Eriti on seda näha siis, kui soovid kirjutada valitsuskoalitsiooni möödalaskmistest või sisejulgeolekut tagavate üksuste tööst. Eriti valulikult taluvad kriitikat kaitsepolitsei ametnikud. Kuigi viimastel aastatel on just kaitsepolitsei enda töötajad toime pannud raskeid korruptsioonikuritegusid või kuritegusid, mis on seotud riigireetmisega.

 

Võimalik, et 24. aprilli artikli tellis isik, kes nädal varem oli politseist vabastatud. Lõpuks jõudsid nii kaitsepolitsei kui ka politsei järeldusele, et selline inimene ei sobi töötama politseis. Kuigi seda oleks pidanud järeldama juba 2003. aastal, kui ülalnimetatud ametnik jäi vahele altkäemaksuvõtmisega. Mulle on seletatud, et ta oli osalenud matkimises. Ei tasu mullikesi ajada vanale mehele, kes sel alal tööd teinud üle 20 aasta! Kui olnuks tegemist matkimisega, siis oleks ta menetluses osalenud teistmoodi või üldse menetluse alt välja toodud.

Nii nagu ma ka 24. aprilli pressikonverentsil avaldasin arvamust, töötas Postimehe ajakirjanik käsikäes artikli tellijatega, kes olid, pehmelt öeldes, ebaausad inimesed.

Miks Postimees selle artikli just nüüd otsustas avaldada? Kellele see võis kasulik olla? Kas põhjuseks võisid saada vaid eelolevad kohalike omavalitsuste valimised?

 

Vaevalt et Postimees selle artikli avaldamisel mõtles kohalikest valimistest. Mulle tundub, et politseis tegutsenud nn ässad ei suutnud andestada seda, et endised „mendid" võivad nii jõuliselt osutada täna organites lokkavale korruptsioonile, mille tulemusel Kaitsepolitseiamet on tõkestanud mitmeid korruptsioonijuhtumeid oma ridades. Lihtsalt ühel grupil kurjategijatest on tuluallikad ära võetud ja nüüd peavad nad otsima organitest uusi isikuid, kellega saaks alustada oma musta äri.

Selle tulemusena oli Postimees sunnitud avaldama vabanduse nii Veiko Kulla (endine Tallinna prefektuuri komissar) ja Aadu Lubergi (endine Tallinna politseiprefekt) kui ka Kalle Klandorfi (endine Tallinna kriminaalpolitsei juht, aseprefekt) ees. Seda oleks pidanud tegema ka kõigi teiste „endiste" ees. Sergei Elošvili (endine Tallinna prefektuuri mõrvarühma juht, komissar) ei soovinud oma aega raisata tühisuste peale - ta on hetkel ühe Eesti panga juht ja ajanappusest ei hakanud tõestama, et pole kaamel.

Kas teadsite, et see lugu Postimehes ilmub? Kas Postimees andis eelnevalt selgitamise võimalusi?

Jah, umbes nädal enne artikli ilmumist kuulsin, et mingi ajakirjanik paljastab politseis lokkavat korruptsiooni. Aga sellest, et tuleb niisugune artikkel, kus teravik on suunatud hoopis teiste peale, ei olnud mul aimugi. Võimalik on ka variant, et ajakirjanik viimasel hetkel muutis suunda või oli sunnitud seda tegema.

Kui arvestada tohutut leheruumi, mida Postimees teie olematutele sidemetele kurjategijatega kulutas, ja paarirealist vabandamist kuu aega hiljem, 27. mail, kas võiks siis öelda, et Postimehe puhul pole tegemist kvaliteetlehega, vaid kollase ajakirjandusega?

 

Postimees on kindlasti muutunud kvaliteetlehest kollase ajakirjanduse lipulaevaks. Mulle tundub, et see on eredalt välja löönud just hr. Anvar Samosti asumisega ajalehe peatoimetajaks. Eriti naljakas on see, et peatoimetaja oleks pidanud tajuma: selle artikliga ei ole kõik korras. Sest samal päeval avaldas Kaitsepolitseiamet teate, et Klandorf ei ole seotud rahapesuga.

 

Kui juba selline ametkond midagi ütleb, siis võiks ka ajaleht seda uskuda ja kiiresti vabandusi kirjutama hakata. See oleks minu aega kokku hoidnud, see oleks hr. Samosti aega kokku hoidnud. Selle asemel, et minuga kaubelda vabanduse teksti ja selle paigutuse üle, oleks ta võinud noore ajakirjaniku letti võtta ja talle väikese peapesu teha. Tundub, et Samostil ei ole mingit võimu ja kontrolli oma alluvate üle. Või ei olegi need tema alluvad?

Kui tihe on praegu kuritegeliku maailma ning ühe osa ärimeeste ja poliitikute vaheline koostöö? Keegi ju ei usu, et sellised suhted on kuhugi kadunud ja tegemist on vaid 1990-ndate nähtusega. Kõigil on veel meeles IRL-i elamislubade juhtum. Kui tihti kasutatakse kriminaalide „teeneid" oma eesmärkide saavutamiseks?

 

Alati on kurjategijad üle maailma otsinud partnereid võimu omavate isikute hulgast. Samasuguseid sidemeid otsivad nad ka politseinike keskelt. Kõik algab pisiteenetest ja lõppeb ulatusliku korruptsiooniga. Seda on näidanud meile nii Põdra juhtum kui ka elamislubade juhtum. Kindlasti ei ole tegemist pelgalt 1990 ndate juhtumitega või Nõukogude aja jäänukiga. Sest kõik asjad, milles me käpardlikud oleme, lükatakse meie eelneva elu kaela. Tuletagem siis meelde keskaja kuulsaid mereröövleid, kes jagasid röövitut kuningatega ja said selle eest riiklikku kaitset. Tuletagem meelde Stalinit, kes partei nimel röövis panku, või nüüdisaja piraate, kes väidetavalt Tallinna linnapeakandidaadi juhtimisel kaaperdasid laeva.

 

Indrek Põdra kaasust puudutavast artiklist, mis ilmus teil Kesknädalas, käisid läbi nimed, kellest avalikkus polnud midagi kuulnud. Miks meedia ja sealhulgas Postimees ei soovi kirjutada kriminaalse maailma tõelistest tegijatest ja nendevahelistest seostest? Selle asemel pühendatakse krimirubriik enamasti Villu Reiljanile ja erinevatele keskerakondlastele ning peetakse enda kui ajakirjanduse missiooni sellega täidetuks?

 

Ilmselt on see põhjustatud sellest, et avaliku elu tegelasi on lihtsam rünnata. Kurjategijat üldjuhul ei huvita, mida temast kirjutatakse. Vastupidi, ta saab siis oma kambrikaaslaste ees kiidelda, kui tähtis tegelane ta on.

 

Lehelugejad üldjuhul kurjategijat nimepidi ei tea, sest nende nimesid hoitakse saladuses kuni kohtuprotsessi lõpuni. Aga avalikke tegelasi võib laimata, ja midagi ei juhtu - nende nimed on ju kõigile tuttavad. Tihtipeale ajakirjandus meelega õhutab madalaid instinkte, külvab segadust valefaktide abil.

 

Nii juhtus ka minuga. See lugu jõudis välispressi, ja minu tuttavad, kellega välismaal kohtusin, küsisid, mida ma 62 miljoni euroga ka teen - see on ju puhas lotovõit. Ja jälle pidin ma seda selgitama. Õnneks sain neile tõlkida Kapo vastuse minu kohta.

Mullu kirjutasite Indrek Põdra kohtuasja kohta Kesknädalas järgmist: "Nagu selgub kohtuotsusest, olid kriminaalasja segatud veel mitmed eraisikud, kelle nimesid kohtuotsus ei kajasta. Ajakirjanduse andmetel oli vahi all näiteks Ats Pärnaste. Kas tema osatäitmine selles kriminaalasjas piirdus ainult šašlõkiküpsetamisega või oli ta asjaga seotud ka lähemalt?"

Hiljuti Tartus üks 30-aastase noormehe surnukspeksjatest oli seesama Ats Pärnaste. Kas teile tuli see üllatusena? Miks Eesti riik laseb kriminaalidel karistamatult tegutseda?

 

Eks ma olen ka varem viidanud kurjategijatele, keda tasuks karta.

 

Esimene juhus oli 1990-ndate keskel, kui paljastasime Simmi mõningaid afääre. Pärast seda käisime Kapos ülekuulamisel ja meid süüdistati, et laimame Simmi.

 

Edasi - Põder. Umbes 10 aastat tagasi hoiatasin Kapo töötajaid tema eest. Tema kohta öeldi: noor tubli mees, kuigi veidi liigaktiivne. Noh, nüüd teame, millega see tema „aktiivsus" lõppes.

Seejärel - rahapesuandmebüroo töötaja, kelle tegudele tähelepanu juhtisin. Kümme aastat hiljem ta lõpuks vabastatigi töölt.

 

Ja nüüd see õnnetu Pärnaste, kelle kohta ikka ei ole täpselt teada, kas ta ainult küpsetas Põdrale šašlõkki või oli tal hoopis teine roll.