Eesti meedia valetab valitsuse huvides
Pealinn, 3.06.2013
Kui abilinnapea toetab prokuratuuri võimu nõrgestavat eelnõu, ei tähenda see, et teda saaks kuidagi seostada rahapesuga.
Artikkel Postimehes oli pikk,üle kahe lehekülje. Seal kirjeldati firma Ateka Service, artiklis lihtsalt Ateka, rahapesuskeeme. Samuti loetleti asjaolusid, kuidas mitmed poliitikud, aga ka endised politseinikud on rahapesu vankri ette rakendatud.
Artiklis viidati mõnele pangale ning poliitikute huvile seoses rahapesuga nn Berlusconi eelnõu seaduseks vormida. Selgituseks: Berlusconi eelnõu all mõeldakse äsja riigikogu õiguskomisjoni jõudnud eelnõu, mis piiraks prokuratuuri võimu, kärpides pikki, sageli aastaid kestvaid menetlusaegu.
Klandorfi puudutas kõnealuses artiklis aga järgmine tsitaat: «Ilmselt teab kaitsepolitsei palju rohkem kui räägib. Ainukesed kaks nime, mida kuuldes pead noogutatakse, on Veiko Kulla ja Kalle Klandorf. Neid ei peeta aga võrgustiku juhtfiguurideks, nende kohta öeldakse «esindajad».»
Klandorfi enda kommentaar selle kõige juures puudus – nagu ka mitme teise inimese oma, keda rahapesuga seostati. Samal päeval, kui lugu ilmus, asus Klandorf enda seotust rahapesuskeemiga meedias ümber lükkama. Õhtul vahendas telesaade «Aktuaalne Kaamera» riigikogu liikme, sotsiaaldemokraadi Andres Anvelti sõnad: «Ma arvan, et asi käib natuke fantaasia piiril ja minu teada need inimesed selles kriminaalasjas puutumust ei oma.»
Kuna ajakirjanik oli oma info allikana viidanud kaitsepolitseile, saatis Klandorf kapole järelepärimise: millisesse võrgustikku ta nende andmetel kuulub ja millist kurjategijate gruppi esindab?
Kaitsepolitseil polnud aimugi, millest jutt
17. mail vastas kapo juhtivspetsialist Harrys Puusepp, et «kaitsepolitsei ei tea, millisesse kuritegelikku võrgustikku Kalle Klandorf kuulub ega ole kellelegi väitnud, et Kalle Klandorf kuuluks mingisse kuritegelikku võrgustikku». «Selgitasime ka 24. aprillil 2013 erinevatele meediakanalitele, et kaitsepolitsei pole nimetanud Kalle Klandorfi rahapesuvõrgustiku «esindajaks»,» märkis Puusepp. «Kui artiklist jääb mulje, et kaitsepolitsei seostab Klandorfi rahapesu kuritegudega, siis on see mulje ekslik ja seda pole ka artiklis kirjas.»
Seda kaitsepolitsei avaldust ei soostunud Postimees avaldama. Küll aga mõnerealise vabandusega juhul, kui Klandorf lehe suhtes enam rohkem pretensioone ei oma. «Olnuks üsna paras aeg Postimees kohtusse kaevata, ja püstitada küsimus, et kuidas meil üldse ajakirjandust tehakse, aga ma ei viitsi kohut käia ega rahvale tsirkust teha,» arvas Klandorf.
Nõnda jäi asi sinnapaika, aga siiski: juhul, kui ajakirjanik võtnuks vaevaks Klandorfiga enne ilmumist suhelda, mida võinuks siis abilinnapea talle rääkida? Klandorf rääkinuks kõigepealt, lihtsalt üldharivas vormis, et eriteenistuste ohvitseride huultelt ei pruugi alati sulakulda pudeneda. Ka ei maksa end lasta eksitada nende pearaputustest või -noogutustest, sest kehakeel ei maksa tõendina sentigi.
Liigne usk eriteenistustesse
Samas võib ajakirjanikul üsna lihtsalt aukartus tekkida. Tähtsad ametnikud, uhked pagunid, kõike ümbritsemas salapärane oreool jne. Lisaks ka võimalus, et «hea läbisaamise» palgana poetatakse ka edaspidi ühte või teist «sensitiivset».
Paraku seisavad eriteenistused ikka endi mundriau ja teenistuslike huvide, mitte lehelugejate huvide eest – mida muidugi ei saa neile pahaks panna. Nende huvides, nagu igal pool maailmas, on «kodustada» võimalikult palju ajakirjanikke.
Klassikasse kuulub muidugi FBI legendaarse juhi Hooveri juhtum. Temal käisid isegi nii tugeva pressivabadusega riigis nagu USA-s paljud ajakirjanikud peost söömas. Meediat ja eriteenistusi ühendab, et mõlemal on vaja kiiresti paberit täita – ühel ajalehte, teisel raporteid või memosid.
Kõnealuses artiklis on enne Klandorfi teema juurde jõudmist viidatud kapo asepeadirektoritega toimunud kohtumisele. Just seal olid nad ajakirjanikule rahapesuskeeme lahti seletanud.
Klandorf andnuks ajakirjanikule ka nõu, et kui mõni ohvitser peaks ka midagi põhjapanevat väitma, tuleks ajakirjanikul siiski küsida: millega te oma väidet tõestate? Ja kui teie suudate mingite oma materjalidega oma väiteid ka tõestada, siis kuidas need materjalid oleksid ka minule kättesaadavad, et ma, vabandust, hiljem lolli olukorda ei jääks? «Niisiis, tõendid, kulla noormees, tõendid?» küsinuks Klandorf ajakirjanikult. Asjaolu, et ta toetab prokuratuuri võimu nõrgestavat eelnõu, ei saaks kuidagi samastada seotusega rahapesuga – nagu Postimehe artiklist mulje võib jääda.
Aus vastus sellele küsimusele säästnuks tal üsna hulga töötunde, mis kulusid tõestamisele, et ta pole kaamel. Kriitikavaba suhtumist mõnedesse allikatesse on muidugi edendanud ka kirjastaja Martin Helme osundatu, et Eesti meedias kiputakse kultiveerima suhtumist «ole rohkem kodanik, kui ajakirjanik».
Ilmselt siit, soovist näidata end «lojaalse kodanikuna» pärineb ka komme nimetada «uurivaks ajakirjanduseks» eriteenistuste poolt salvestatud telefonikõnede tiražeerimist.
See tähendab omakorda, et mingi abstraktse kõrgemalseisva «riigi», täpsemalt öeldes grupi valitsevate poliitikute huvid peaksid justkui asuma kõrgemal ajakirjanduse huvidest. Kõnealuse «doktriini» juured pärinevad ilmselt kurikuulsast, poliitik Jaak Aaviksoo kontseptsioonist. Sellest võib välja lugeda, et valitsuse huvide nimel on meedias valetamine lubatud, kui mitte soositud.
Kahtlemata sobib selline abstraktne «lojaalse kodaniku» ja mõnede riigiasutuste soosimise poliitika ajalehtedele. Klandorfi «kuritegevusest» produtseeriti kümneid ligitõmbavaid uudiseid, mis vabanduse avaldamise vaeva tuhandekordselt korvavad.
Pärast vabanduse avaldamist on kirjutis Postimehe veebiväljaandes näiteks päevapileti ostnule endiselt kättesaadav – ka Klandorfi puudutavas osas. Kas lugeja seal ka eraldi artiklina vabandamist märkab, võib pidada juhuse ja õnne asjaks.
Info aga levib omasoodu. Nii tuli Klandorfil Lätiski komandeeringus viibides tuttavatele aru anda oma seotusest rahapesuvõrgustikuga. Nood olid teabe ilmselt eestikeelse uudiste tõlkena venekeelsest meediast üles korjanud.
Kes vastutab interneti eest?
2010. a lõpus avaldati muide teade, et «riigikohtu tänase otsuse kohaselt vastutab ajaleht avaldatud valeandmete eest ka pärast hilisemat ümberlükkavat artiklit ja vabandamist ning peab hoolitsema selle eest, et ekslikust teabest ei jääks jälge rahvusvahelistesse teabeotsingusüsteemidesse».
Eesti Päevaleht pidi Riigikohtu otsuse kohaselt taotlema tuntud pankrotihaldurit Rein Kallastet KGB-ga seostanud eksliku artikli eemaldamist teabeotsingusüsteemidest Google, AltaVista ja Yahoo.
Juhtunu puudutas asjaolu, et pankrotihaldur Kallastet peeti endiseks samanimeliseks KGB ohvitseriks. Tõsi, ainuüksi vabandamise puhul pole meediaväljaanded suure tõenäosusega nõus otsingusüsteeme «puhastama». Kohtuotsus oleks teine asi.
«Olen seda meelt, et moraalseid kahjusid tuleks samuti hüvitada,» arvas meediaanalüütik Raivo Palmaru, viidates, et võimalusel tuleks solvatul siiski kohtusse minna. «Samas pean ka Pressinõukogu meedia reguleerijana ebapiisavaks,» rääkis Palmaru. «Arvestades, et see koosneb meediaväljaannete endi esindajatest, oleks see justnagu nõnda, nagu tselluloosivabrikud tegeleksid järelevalvega keskkonna üle. Sisuliselt tähendab see, et meedia ei võta endale vastutust, ja järelikult pole ka vabadust, sest vabadus ja vastutus on teineteisega seotud ehk ühe asja kaks külge.»
Küsimus, kes valvaks regulaar- selt valvekoera üle, on praegu aga lahtine. Viimane sisulisem uuring, mis õnnestus leida ja kus analüüsitakse meedia enda vastutust, pärineb aastast 2009 ja kandis nime «Läbipaistvus Eesti ajakirjanduses». Seal leiti, et Eesti ajakirjanduses pole probleemiks niivõrd korruptsioon, kuivõrd liigne pinnapealsus, ebaprofessionaalsus või lohakus. Viimane võib omakorda tuleneda ressursside puudusest ja ajalehtede omanike soovimatusest või suutmatusest ajakirjanikke professionaalses plaanis harida.
Uuriva ajakirjanduse matkimine
Samamoodi moondub uuriv ajakirjandus ressursipuudusel lihtsalt selle etendamiseks või imiteerimiseks: ei jaksa hästi seda teha, aga oleks nagu vaja.
Nii on meediaekspert, Euronewsi endine peadirektor David Lowen mõned aastad tagasi Eesti Päevalehes selgitanud, kuidas uuriv ajakirjandus on ohtu sattunud: «Telekanali või ajalehe omanik peab sellesse panema väga palju raha, kuid tagasi tuleb väga vähe.»
Loetletud probleemidele lisandub meedia kontsentreerumine Eestis liiga väikese hulga omanike ja/või nende esindajate kätte. «Välisinvestorid käituvad Eestis nagu esimese maailma riigid kolmanda maailma riikides,» on ajakirjandusprofessor ja ajalehtede juhtidest koosneva Pressinõukogu «konkurendi», Avaliku Sõna Nõukogu esimees Epp Lauk juba 2005. a kirjutanud. «Neid huvitab kasum, mitte ajakirjanduse sotsiaalse vastutuse, ajakirjanduskultuuri või sõnavabaduse küsimused. Need ei olegi investori probleemid, need on kohaliku ajakirjanduse ja kohaliku meediapoliitika probleemid.»
«Turumajandus surub peale oma reeglid. Meedia kui äri ja meedia kui avalikku huvi esindava institutsiooni funktsioonid lähevad tasakaalust välja,» viitas Lauk. «Lugeja- ning vaatajanumbrite kasvatamise nimel ollakse valmis tegema järeleandmisi kvaliteedis ja rikkuma head ajakirjandustava. Ja seda ei takista eriti miski.»
Eesti ajakirjanduskultuur on endiselt õhuke
Epp Lauk, Jyväskylä ülikooli ajakirjanduse professor
Meedia eetilisuses ei ole kümne aasta jooksul mingit arengut toimunud.
Erinevate kanalite ja formaatide puhul avaldub majanduslike huvide surve erinevalt, see on suurem ajakirjade, telekanalite ja päevalehtede «pehme» osa suhtes, vähem peavoolu meedia uudistetoodangu suhtes. Uudis- portaalide (halb) ajakirjanduslik kvaliteet on omaette teema.
Meedia eneseregulatsioonis ei ole minu meelest mingit arengut toimunud. Isegi eetikakoodeksit ei ole selle vastuvõtmisest saadik kaasajastatud. Pressinõukogu küll muutis koodeksis sõnastust, kus informatsiooni hankimise ausad võtted muudeti informatsiooni hankimiseks avalike võtetega, kuid seda ei saa pidada kaasajastamiseks.
Soomes näiteks on eetikakoodeksit uuendatud käesoleval sajandil kaks korda (2004 ja 2010), meie oma on endiselt pärit eelmisest sajandist. Vaja on avalikku arutelu eetikakoodeksi ja meediaeetiliste küsimuste üle.
Kui on tegemist eksitava info avaldamisega ehk valefaktidega, on igal juhul otstarbekas nõuda vigade parandamist ja vabandamist või pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu või Pressinõukogu poole, kui väljaanne sellest keeldub. Eneseregulatiivne lahendus on kaebajale alati odavam ja tõenäoliselt ka kiirem. Iseasi on, et kummalgi vastaval kogul ei ole mingeid võimalusi sundida toimetusi neid vabandusi avaldama. Eesti ajakirjanduskultuur on paraku endiselt õhuke ja vigade paranduste, vastulausete ja vabanduste avaldamist ei käsitata kui loomulikku tegevust, mis tõstab väljaande usaldusväärsust.
Comments
Post a Comment