Kõik Keskerakonna vastased süüdistused pole tõele vastanud

Need pole esimesed ega viimased valimised, kus Keskerakonda on üritatud konkurentsist kõrvaldada erinevate krimihõnguliste süüdistustega - saan oravatest aru, kui on õiguskaitseorganid käepärast, siis on ikka kiusatus neid konkurendi ahistamiseks ära kasutada.
Mis on aga märkimisväärne: sel korral, ei tule reformikatel see manööver sama hästi välja kui varasemalt. Mäletame ju hästi nn kirikuraha skandaali, mis lahvatas vahetult enne 2011. aasta riigikogu valimisi. Sellesse oli isegi segatud kaitsepolitsei, mida juhtis toona Raivo Aeg. Tema täitis käsku ja teenis sellega välja kindralipagunid ning võimaluse seekord kandideerida IRL ridades riigikokku.

Eelmistel valimistel on suudetud kahtlusi osavalt üleval hoida, kuni riigipirukas on jagatud. Nüüd aga lagunevad algatatud protsessid koost juba tublisti enne valimisi. Toon konkreetsed näited.

Sel nädalal tuli maksuametist teade, et amet lõpetas kontrollimenetluse Edgar Savisaare Sotši lähetuskulude teemal. Menetluse lõpetamine tähendab, et täiendavaid maksusummasid ei määratud ning linna tegevus oli kõigiti korrektne.

Samuti teatas sel nädalal erakondade rahastamise järelevalve komisjon, et lõpetab Põhja-Tallinna vanema Karin Tammemägi suhtes haldusmenetluse, mis käsitles sotsiaalteenuste saajatele kinkekaartide jagamist.
"Pealtnägija" saate põhjal menetluse alustanud komisjon oli sunnitud tõdema, et tegemist siiski ei olnud Karin Tammemägi isikliku valimiskampaaniaga. Mida oligi tarvis tõestada.

Igaks juhuks püüab võimulolev seltskond hoida üleval „plakati skandaali“. Siinkohal tuletan meelde, et sama masti lugu imeti pastakast välja ka 2013. aastal enne kohalikke valimisi. Ka siis ei suudetud Põhja–Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemäe suhtes süüdistust kokku klopsida ja asi lõpetati ilma, et seda oleks kohtus arutatud.

Tegelikult näitab riiklik statistika seda, et enim korruptsioonikuritegusid sooritatakse riigiasutustest, mitte omavalitsustest.

Kõik need asjaolud teevad Reformierakonna poliittehnoloogidel Kristen Michalil ja Martin Kukel kindlasti meele mõruks. Kui Tallinna puhul ei saa isegi tõestada, et keskerakondlased on pätid, siis ammugi ei saa näidata, et me lahendame sotsiaal- ja muid elulisi küsimusi kehvemini kui oravad. Tekib küsimus, mille põrgu pärast peaks neli aastat käkki keeranud seltskonda tagasi valima?

Võimalik, et ka õiguskaitseorganitesse hakkab tasapisi jõudma teadmine, et muutused poliitilisel tasemel on siiski möödapääsmatud ning need, kes on poliitikute tahte ellu viimisel liigset ning seaduse silmis küsitavat agarust üles näidanud, püüavad nüüd kiirelt asjadele tagasikäiku anda ja jälgi peita.

Mine tea, millega see võib lõppeda? Lõpuks võib asi võtta ju sellise pöörde, et luuakse ennekuulmatu pretsedent ning võetakse uurida mõni IRL-i või Reformierakonnaga seotud korruptsioonijuhtum.

Igal juhul on need märgid Reformierakonna kestvast sisemisest nõrkusest. Ei suudetud kehtestada julgeolekuteemat valimiste keskse küsimusena, nüüd ei suudeta keskerakondlaste vastu kokku klopsitud väärtegusid niigi kaua üleval hoida, et valimised ühele poole saaks. Kõik see annab lootust, et seekordsed valimised tulevad esmalt ausamad ja teiseks tulemuslikumad - valija võib tõesti saada uue valitsuse, mis ajaks sellist poliitikat, mida rahva enamus ootab.