Uus korrakaitseseadus viib absurdini
1. juulist hakkas kehtima uus korrakaitseseadus. Vaevalt kuu ajaga on see tekitanud hulgaliselt emotsioone, mis on valdavalt negatiivsed. Rahul pole kodanikud ega kohalikud omavalitsused.
Esimene naljanumber seaduses on §42, mis räägib joobeseisundis isiku kainenema viimisest. Selle kolmas punkt ütleb: „Kui ilmsete joobeseisundile viitavate tunnustega isikust või joobeseisundis isikust,... lähtub oht üksnes temale endale, korraldab politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitse organ võimaluse korral isiku toimetamise tema elu- või ööbimiskohta. .... Politsei arestimajja või arestikambrisse kainenema võib isiku toimetada üksnes juhul, kui tal puudub viibimiskoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil tuvastatud elu- või ööbimiskoht või kui sinna ei ole teda võimalik toimetada.“ Aamen!
Nüüd näide seaduse tõlgendamisest. Jüri magab Tallinna kesklinnas kõnniteel. Talle kutsutakse politsei. Jüri suudab öelda mingi Merivälja aadressi. Politsei kontrollib; jah, Jüri on tõesti sinna sisse kirjutatud! Nüüd viiakse ta koju. Kodus on tige naine, kes teatab, et Jüri seal juba ammu ei ela ja et tema mingit joodikut vastu ei võta.
Nüüd küsimused suurele ringile: Kas politsei võib Jüri nüüd kainenema viia? Kas politsei võib ta aia äärde maha jätta? Kes on selle seadusega rahul? Kas politsei, kes peab oma ressurssi kulutama ja joodikutele tasuta taksot mängima? Aga kui Jüri politseiautos ära sureb alkoholi liigtarvitamise tagajärjel, kes siis vastutab: kas politsei, kes ei viinud teda arsti juurde ega diagnoosinud alkoholimürgitust? Õigem oleks vist purjus maaslamaja viia kohe kainenema kainestusmajja, kus on ka meditsiinitöötaja.
Sama seaduse §55 on juba mitu jama kokku kirjutatud. Selle punkt 5 teatab, et alkoholi ei tohi tarbida ühissõidukipeatustes, kasutuses olevas ühissõidukis, koolieelsete lasteasutuste, lasteaed-algkooli, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvialakooli, noortelaagri, tervishoiuteenuse osutaja ning hoolekandeasutuse ehitises ja territooriumil või selle osas õppe- ja kasvatustegevuse või tervishoiuteenuse osutamise ajal...
Nii, nii. Kuna Jüri jõi juba mitmendat päeva ja kodust oli ta välja visatud, siis ühel ilusal kevadõhtul otsustas ta kell 19.00, kui vastasolev lasteaed oli töö lõpetanud, koos sõpradega üle aia ronida ning liivakasti äärel viina ja peeti juua. Seadust mitte tundvad inimesed kutsusid meestele politsei. Kuna mehed ei karjunud ja olid kultuurselt ajalehe oma võileibade alla pannud, ei jäänudki politseil muud teha kui ilusat peojätku soovida. Üks siiski ütles: koristage see laga pärast ära! See oli ka kõik. Mehed kiitsid “parteid ja valitsust“ suurepärase seaduse puhul ning jõid viina edasi. Milline idüll! See meenutab punkarite unistuslaulu, kus punkar ja miilits kallistavad teineteist sõbralikult.
Ja kui te seal oma tüütutes kohalikes omavalitsustes selle joodikute hulgaga hakkama ei saa, eks siis keelake mõnedes parkides ja rannas joomine ära. Peaasi et mitte kogu kohaliku omavalitsuse territooriumil. See on sama punkti järgmine mõte.
Mul on selle punkti juurde konkreetne ettepanek, mis algab nii: alkoholi ei tohi tarbida... Järgneb loetelu asutustest, kus seda teha ei tohi. Ja lõpuks jätaks lolluse, et pärast lasteaia või kooli tööpäeva lõppu võib nende asutuste territooriumil alkoholi tarbida.
Küll selleni ka jõuame, et näiteks Harjumäe haljasalale reisib Euroopa Liidust mõni vennasrahvas ja alustab seal terve suve kestvat telkimist. Vastuvõetud seadusega võib selle lõpetada ainult liuvälja ehitamine jõuludeks. Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui seadusse kirjutaks: telkida võib selleks ette nähtud kohas.
Tänase seisuga on politseistatistikas selge kõver ülespoole isikuvastaste kuritegude ja kehaliste väärkohtlemiste osas. Kindlasti ei toeta meie uued seadused avaliku korra tagamist nii Tallinnas kui ka teistes suuremates linnades.
Mis on tõsistele asjadele reageerimises lihtsam: kas jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja öelda, et meil on kõik hästi? Või suurendada politseinike palka ilma et korravalvureid koondataks? Meie tänasele valitsusele sümpatiseerib paraku jaanalind.
Esimene naljanumber seaduses on §42, mis räägib joobeseisundis isiku kainenema viimisest. Selle kolmas punkt ütleb: „Kui ilmsete joobeseisundile viitavate tunnustega isikust või joobeseisundis isikust,... lähtub oht üksnes temale endale, korraldab politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitse organ võimaluse korral isiku toimetamise tema elu- või ööbimiskohta. .... Politsei arestimajja või arestikambrisse kainenema võib isiku toimetada üksnes juhul, kui tal puudub viibimiskoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil tuvastatud elu- või ööbimiskoht või kui sinna ei ole teda võimalik toimetada.“ Aamen!
Nüüd näide seaduse tõlgendamisest. Jüri magab Tallinna kesklinnas kõnniteel. Talle kutsutakse politsei. Jüri suudab öelda mingi Merivälja aadressi. Politsei kontrollib; jah, Jüri on tõesti sinna sisse kirjutatud! Nüüd viiakse ta koju. Kodus on tige naine, kes teatab, et Jüri seal juba ammu ei ela ja et tema mingit joodikut vastu ei võta.
Nüüd küsimused suurele ringile: Kas politsei võib Jüri nüüd kainenema viia? Kas politsei võib ta aia äärde maha jätta? Kes on selle seadusega rahul? Kas politsei, kes peab oma ressurssi kulutama ja joodikutele tasuta taksot mängima? Aga kui Jüri politseiautos ära sureb alkoholi liigtarvitamise tagajärjel, kes siis vastutab: kas politsei, kes ei viinud teda arsti juurde ega diagnoosinud alkoholimürgitust? Õigem oleks vist purjus maaslamaja viia kohe kainenema kainestusmajja, kus on ka meditsiinitöötaja.
Sama seaduse §55 on juba mitu jama kokku kirjutatud. Selle punkt 5 teatab, et alkoholi ei tohi tarbida ühissõidukipeatustes, kasutuses olevas ühissõidukis, koolieelsete lasteasutuste, lasteaed-algkooli, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvialakooli, noortelaagri, tervishoiuteenuse osutaja ning hoolekandeasutuse ehitises ja territooriumil või selle osas õppe- ja kasvatustegevuse või tervishoiuteenuse osutamise ajal...
Nii, nii. Kuna Jüri jõi juba mitmendat päeva ja kodust oli ta välja visatud, siis ühel ilusal kevadõhtul otsustas ta kell 19.00, kui vastasolev lasteaed oli töö lõpetanud, koos sõpradega üle aia ronida ning liivakasti äärel viina ja peeti juua. Seadust mitte tundvad inimesed kutsusid meestele politsei. Kuna mehed ei karjunud ja olid kultuurselt ajalehe oma võileibade alla pannud, ei jäänudki politseil muud teha kui ilusat peojätku soovida. Üks siiski ütles: koristage see laga pärast ära! See oli ka kõik. Mehed kiitsid “parteid ja valitsust“ suurepärase seaduse puhul ning jõid viina edasi. Milline idüll! See meenutab punkarite unistuslaulu, kus punkar ja miilits kallistavad teineteist sõbralikult.
Ja kui te seal oma tüütutes kohalikes omavalitsustes selle joodikute hulgaga hakkama ei saa, eks siis keelake mõnedes parkides ja rannas joomine ära. Peaasi et mitte kogu kohaliku omavalitsuse territooriumil. See on sama punkti järgmine mõte.
Mul on selle punkti juurde konkreetne ettepanek, mis algab nii: alkoholi ei tohi tarbida... Järgneb loetelu asutustest, kus seda teha ei tohi. Ja lõpuks jätaks lolluse, et pärast lasteaia või kooli tööpäeva lõppu võib nende asutuste territooriumil alkoholi tarbida.
Küll selleni ka jõuame, et näiteks Harjumäe haljasalale reisib Euroopa Liidust mõni vennasrahvas ja alustab seal terve suve kestvat telkimist. Vastuvõetud seadusega võib selle lõpetada ainult liuvälja ehitamine jõuludeks. Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui seadusse kirjutaks: telkida võib selleks ette nähtud kohas.
Tänase seisuga on politseistatistikas selge kõver ülespoole isikuvastaste kuritegude ja kehaliste väärkohtlemiste osas. Kindlasti ei toeta meie uued seadused avaliku korra tagamist nii Tallinnas kui ka teistes suuremates linnades.
Mis on tõsistele asjadele reageerimises lihtsam: kas jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja öelda, et meil on kõik hästi? Või suurendada politseinike palka ilma et korravalvureid koondataks? Meie tänasele valitsusele sümpatiseerib paraku jaanalind.
Comments
Post a Comment