Kodanike põhiõiguste kaitse on ülemuslik

Lugedes 13. märtsi Eesti Päevalehest suurepärase Kärt Anvelti artiklit „Berlusconi eelnõu sai ootamatult valitsuserakondade abiga hoo sisse“, ei mõistnud ma kohe, mille peale kaunis daam pahandab.  On ju tema abikaasa Andres tuntud parlamentäär ja endine politseinik, kes peaks ihu ja hingega kodanike põhiõiguste ja vabaduste eest seisma. Miks siis sotsid pahased on, et nad ootamatult parlamendis isolatsiooni jäid?

Sellele andis selgust Facebook, kus meie tippajakirjanikud Tuuli Koch ja Kärt Anvelt üksteist innustasid Keskile kaikaid kodarasse loopima. Kärt Anvelt arvas näiteks, et kõik muutub, kui see kohutav seltskond(loe Keskerakond) lõpuks võimult lendab ja lootis, et Tuuli põmmutab homses lehes edasi ning lubab, et tema omad(sotsid) aitavad ka homses lehes Tuuli loole kaasa. Issand, ma ei arvanud kunagi, et Kärt mind kohutavaks inimeseks peab. See oli mulle paras šokk.

Sotsid jätkasidki järgmises Päevalehes Keskerakonna tümitamist ja Tuuli Koch “põmmutas edasi“.

Nüüd ma alles tänu pr Anveltile taipasin, et olen mingis kohutavalt halvas seltskonnas. Pole ise sellest nagu arugi saanud. Olen viimased kaheksa aastat töötanud Tallinna linnavalitsuses väga meeldivate inimeste seltskonnas. Kohutavate inimestega puutusin viimati kokku siis, kui politseis töötasin. Need ei olnud loomulikult politseinikud, vaid kurjategijad.

Aga olgu, läheme siis tagasi niinimetatud Berlusconi eelnõu juurde. Ei saa salata, et võtsin ise selle eelnõu väljatöötamisest aktiivselt osa, koos tuntud vandeadvokaat Leon Glikmaniga. Kes veel ei tea, siis selles eelnõus ei ole sõnagi Silvio Berlusconist.

Eelnõu mõte on tagada kriminaalmenetluse ja kohtupidamise käigus inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused. Seepeale arvas väga austatud kaitseminister Urmas Reinsalu, et ühe tunnustatuma vandeadvokaadi panus on „puhas õiguslik pahn“. Meil  õnnestus selle eelnõu mõtteid tutvustada isegi  parlamendi kõnetoolist. Alguses suhtuti seal meie juttu umbusuga, aga nagu ma nüüd olen aru saanud, on Riigikogu asunud väga tõsiselt tegutsema ja see teeb mulle heameelt.

Proovin siis lühidalt ja maakeeli selgitada nende ettepanekute mõtet, milleni me koos Leon Glikmaniga jõudsime ja mille me Riigikogus esitasime.

1.       Miks on vaja seadust muuta?

Vastavalt PS §104 p. 14-le on kohtumenetluse seadused nn põhiseaduslikud seadused, mida saab vastu võtta üksnes riigikogu koosseis häälteenamusega. Seda põhjusel , et ausa menetluseta pole demokraatiat. Ebaaus menetlus loob hirmufooni, mis pärsib näiteks kodanikualgatust ja  ettevõtlust ning  viimase kaudu ka riigieelarve täitmist. Represseerimise all ei mõelda mitte üksnes ebaõiget süüdimõistmist, vaid näiteks meil massiliseks muutunud põhjendamatute või mittevajalike kriminaalasjade menetlemise juhtumeid, mille eest hiljem keegi vastutust ei kanna.
Suur osa Riigikogu liikmetest on käinud õiguskaitseorganites selgitusi andmas. Parlamentaarsetes demokraatiates annavad parlamendikomisjonide ees selgitusi hoopis õiguskaitseorganid.
Kui tsiviil-ja halduskohtumenetlused on läinud euroopalikku rada, siis kriminaalmenetlus on säilitanud olulise osa oma nõukogulikust algest.
Loomulikult ei ole seaduseelnõu koostamine kerge ega kiire protsess. Kuid mitte keegi ei keela kõige hädavajalikumate menetlusseaduste muudatuste vastuvõtmist juba praegu. Tuletan siinkohal meelde, et oma kodanike põhiõiguste kaitse on riigi jaoks ülemuslik.
Enamik põhiõigusi piiravaid seadusemuudatusi on läbi läinud ilma parlamentaarse diskussioonita. Riik ei pea kuritegevuse vastu võitlemiseks olema nn. politseiriik.

2.       Strateegiliseks suunaks peaks olema inkvisitsioonilise kohtueelse menetluse likvideerimine.

Kehtiv KrMS rajaneb nõukogude ajast pärandiks saadud inkvisitsioonilise eeluurimise mudelil. Sellele on lisatud võistleva menetluse illusiooni loovad kohtumenetluse sätted, mis ei taga võistlevate poolte võrdsust ega seega ka põhiõiguste kaitset.
Iga inimene, kes on jäänud süsteemi masinavärgi vahele teab, et kehtiva menetluse oluline raskuspunkt paikneb menetleja kabinetivaikuses. Kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, kellel ei ole enam asjaolude objektiivse ja igakülgse väljaselgitamise kohustust. Samas on prokuratuuril ja menetlejal absoluutsed õigused süüdistatava ja kaitsja suhtes. Näiteks endale sobivate tõendite kogumises, jälituslubade taotlemises, läbiotsimisel jne.
Kohtueelsel uurimisel ei saa kaitsja süüdistuse tunnistajaid ristküsitleda. Seega on välistatud, et kaitsja saaks tõendeid koguda ja kontrollida. Kaitsja kobab pimeduses isegi siis, kui isikult soovitakse tõkendina võtta vabadus. Menetleja ja prokuratuur ei võta peaaegu kunagi kaitsjalt vastu tema esitatavaid õigustatavaid tõendeid. On esinenud isegi alibitõendite tagasilükkamist. Kindlasti peaks antud seaduseelnõu strateegiliseks suunaks olema põhiõigusi mittetagava ja kohmaka inkvisitsioonilise kohtueelse menetluse likvideerimine. Vaheastmena tuleks aga kohtueelses menetluses tagada kaitsja reaalne õigus koguda tõendeid ja neid esitada nii menetlejale kui ka prokuratuurile.

3.       Kehtestada tuleb kohtueelse menetluse tähtajad.

Nõukogude ajal kehtisid menetlustähtajad, mis ei võimaldanud kahtlustatavaid lõputult ahistada ning kulukas ja stressirikkas teadmatuses hoida. Kriminaalasi lõpetati reeglina kahe kuu möödudes või saadeti asi siis kohtusse.
Menetlustähtaegade puudumine on viinud selleni, et materjale saab ükskõik kui kaua uurida, sekkuda lõputult isiku eraellu ja äritegevusse, ilma et tekiks mingigi õigusselgus.

4.       Kehtestada tuleb kahju hüvitamise süsteem.

Vaatamata sellele, et süütuks osutunud kahtlustatava või süüdistatava mainele, tervisele ja varale tekitatakse kahju, puudub sisuliselt  kahju hüvitamise mehhanism.

5.       Absoluutse menetlemise printsiip tuleb lõpetada.

Muutmist vajab KrMS §6-st tulenev absoluutse menetlemise printsiip, mis toob kaasa uurimise alla mineku ainuüksi vihje või pealekaebuse tõttu.

Isegi Nõukogude süsteemis oli erasüüdistusasju. Meie menetlusseadus leiab aga, et kannatanul sõnaõigust ei ole ja riik on õigustatud tema eest otsustama.

6.       Kehtestada tuleks seadusmuudatus, mis võimaldab kohtul ilmselgelt põhjendamatu kriminaalasi lõpetada.

Praegune seadusandlus annab võimaluse sisuliselt ka täiesti asjakohatu süüdistusakti kohtusse esitada või menetleda asju, kus on ilmne, et süüdistusel tõendeid ei ole. See viib selleni, et absoluutselt igal juhul tuleb läbida pikk ja koormav menetlus, mis on süüdistatavale karistus omaette.

Kohtul peaks olema õigus menetlus koheselt lõpetada süüdistuse ilmse asjakohatuse või süüdistuse ilmse võimetuse tõttu esitada tõendeid.

7.       Vahistust sätestavad seadused vajavad muutmist.

Vahistuse regulatsioon ei vasta EIÕK-le, mis on viinud selleni, et vahistatute hulk ühe elaniku kohta on EL-i üks suuremaid. Meil on esinenud juhtumeid, kus vägivaldsusele mittekalduvaid kahtlustatavaid on hoitud vaatamata jõustunud otsuse puudumisele mitmeid kuid vahi all. EL õigusruum kasutab sellistel puhkudel aga kautsjoni või elektroonilise valve võimalusi.

Maailmapraktikas on ainulaadne aga see, et isik ei näe vahistuse taotlemise momendil vahistust põhjendavaid tõendeid ja ei saa neile vastu vaielda.

Vahistatul puuduvad vahistuse vaidlustamisel adekvaatsed õigused. Eriti ilmekas on seadusesäte, mis lubab taotleda vahistuse põhjendatuse kontrolli alles kahe kuu möödumisel, mille puhul kohus ei pea tegema motiveeritud määrust ja see pole ka kaevatav.

8.       Jälitustegevust reguleerivad normid on räiges vastuolus EIÕK-ga.

Peaminister on õigesti nimetanud, et usk totaaljälgimisse on valdav. Muutmist vajab jälitustegevuse regulatsioon, kus võimaldatakse jälitustegevust enamuse KarS koosseisude puhul, kusjuures mingisugust kaalutlusõiguse teostamise kohustust seadus ette ei näe. See on viinud selleni ,et praktiliselt kõik jälitustegevuse taotlused rahuldatakse, mida on tauninud Euroopa Inimõiguste Kohus.

9.       Läbiotsimist sätestavad normid ei vasta EIÕK-le.

Läbiotsimise regulatsioon, mis võimaldab prokuröril kui süüdistusfunktsiooni kandjal, anda ühepoolselt välja lubasid läbiotsimiseks, on pretsedenditu. Kui jätta kõrvale kuriteo tõkestamise erijuhtumid, siis tehakse seda EL-i traditsiooni kohaselt kohtu loal, kaalutlusõiguse alusel ja ultima ratio(viimase meetme) põhimõttel.
Ka läbiotsimise alla langenud isiku õigused vajavad kaitset. Seadus peab välistama asjasse mittepuutuvate materjalide äravõtmise. Näiteks võetakse ära terveid arvuti kõvakettaid, kus on erakirjavahetus. Läbiotsimise protsess peab olema vaidlustatav.

10.   Kehtiv seadus võimaldab põhiseadusevastast sõnumisaladuse rikkumist ja vajab muutmist.

Kuna põhiseaduse §43 võimaldab sõnumisaladuse riivet üksnes kohtu loal, siis tuleb seda ka võõraste kirjade, sealhulgas läbiotsimisel äravõetud elektronkirjade lugemisel arvestada, mistõttu seadusemuudatus on vältimatu.

Ma ei sooviks kuidagi pahandada ei Kärt Anvelti, Tuuli Kochi ega Urmas Reinsaluga. Kahtlemata ei suutnud minister nii keerulise juriidilise teksti nüanssidesse täielikult süveneda. Vaatamata sellele, et hr Reinsalu on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, on keerulise juriidilise teksti lugemine pealiskaudselt väga raske. Arvestama peab ka ministri vähest ajaressurssi.

Vaatamata sellele tuletan meelde, et Eestile on EIÕK ja EIK lahendid kohustuslikud. Need miinimumnõuded on loodud meie kõigi kaitseks ja nende eiramine tekitab ebaõiglust, hirmufooni ja pärsib inimeste algatusvõimet ning ettevõtlikust.