Kõne Riigikogus 25.september 2012

Lugupeetud Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed! Viimasel ajal on Tallinna linnavalitsuse poole pöördunud mitmed Tallinna elanikud, sealhulgas meie linnas tegutsevad ärimehed. Nad väidavad, et riigi õigusalase tegevuse hetkeolukord ei vasta nende ootustele õigusriigist. Inimesed tunnevad ennast hirmunult, nende aktiivsus on Eesti riigis tegutsemisel pärsitud. Riigis lokkab üleüldine hirm õiguskaitseorganite ees. 22 aasta vältel olen saanud jälgida Eesti õiguskaitseorganite arengut nii seest kui väljastpoolt. Jõustruktuuride areng käib käsikäes vastava seadusandluse arenguga ning menetlusnormid ja tavad on aastatega läbi teinud suuri muutusi. Üha rohkem võib riigi jõuametkondade tegevuses märgata ebademokraatlike ilminguid ja üha vähem pööratakse tähelepanu inimeste õigustele, mis on kirja pandud meie põhiseaduses. 20 aastat tagasi vastu võetud põhiseadus oli tolle aja kohta üks demokraatlikumaid, kuid aastate möödudes muutuvad poliitikute tõlgendused sellest üha ebademokraatlikumaks. Kannatajaks on kodanikud, nende põhiseadusest tulenevad õigused ja vabadused. Seoses sellega sooviksin ma peatuda mõningatel momentidel, mis puudutavad kehtivat kriminaalmenetluse seadustikku ja selle käsitlemist kodanike põhiõiguste ja vabaduste kontekstis. Eelmise riigikorra ajal töötasin aastaid Tallinna linna kriminaaljälituses. Alustasin lihtsa inspektorina ja lõpetasin osakonnajuhataja kohal. Tol ajal kehtis eeluurimistöös ja kriminaaljälituses selline mõiste nagu „Sotsialistlik seaduslikkus“. Praegu paneb selline termin muidugi muigama, kuid toona võis selle mittetäitmise eest saada käskkirja ja halvemal juhul sattuda lausa kohtu alla. Lühidalt öeldes puudutas see õiguskaitseorgani töötaja igasugust väärtegevust või tegevusetust. Seda alates kriminaalmenetluse või jälitustegevuse menetluse tähtaegadest kinnipidamisest, lõpetades füüsilise jõu väära kasutamisega. Menetlustähtaegadest nüüd pisut lähemalt. Alustaksin tagasivaatest meie lähiajalukku. Nõukogudeaegne kriminaalmenetluse koodeks sätestas tähtajad menetluse läbiviimiseks, mille jooksul tuli asi kas kohtusse anda või menetlus lõpetada. Kriminaalmenetluse koodeksi § 111 puudutas eeluurimise tähtaegu. Tsiteerin (1) Eeluurimine peab olema lõpule viidud hiljemalt kahe kuu jooksul. Selle tähtaja hulka arvatakse aeg kriminaalasja algatamise päevast kuni päevani, mil toimik süüdistuskokkuvõttega või määrusega kriminaalasja saatmise kohta kohtusse meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamise otsustamiseks saadetakse prokurörile või kuni kriminaalasja menetluse lõpetamiseni või peatamiseni. (2) Eeluurimise tähtaega võib maa- ja linnaprokurör pikendada kuni neli kuud. Eeluurimistähtaja edasine pikendamine on lubatud erandjuhul ainult riigiprokuröri või tema asetäitja poolt. Praegu menetlus selliseid tähtaegasid ei tunnista. Menetlustähtaegade puudumine on viinud selleni, et menetleja saab ükskõik kui kaua isiku tegevust uurida, tema eraellu ja muusse elutegevusse sekkuda ja seda ilma igasuguse õigusselguseta. Inimestele jääb mulje, et riik ei hooli nende kannatustest ja riigil on ükskõik, mis tema kodanikuga juhtub. Missuguseid eesmärke võiks teenida küünilisuseni küündiv suva menetlustähtaegades? Selle kõige olulisemaks tulemuseks, mis võib muidugi olla ka eesmärk omaette, on kodanikes ebakindluse tekitamine, inimestele hirmu sisendamine ja neilt valmisoleku võtmine, oma õiguste kasutamiseks. See tähendab õigusriikluse tühistamist. Nõnda on praegust olukorda kirjeldanud professor Rein Ruutsoo. Tal on kahtlemata õigus, sest teadmatus, sealhulgas ka teadmatus menetlustähtaegade pikkusest on menetlusosalistele koormav. Kehtiv seadusandlus annab õiguskaitseorganitele võimaluse praktiliselt lõputuks varjatud kohtueelseks menetluseks. Tänu menetlustähtaegade puudumisele on meie kriminaalmenetluses saanud võimalikuks sellised rekordilised saavutused, nagu ühe inimese vahetpidamatu jälitamine kahe aasta vältel. Ma ei tea, et sellist praktikat oleks esinenud nõukogude aja viimasel kümnendil ja toona elasime me autoritaarses riigis! Paradoksaalsel kombel tundub nõukogude aja lõpus kehtinud seadusandlus praegusest mõneski osas demokraatlikum! Mõnele säärasele juhule viitan ma oma kõnes ka edaspidi. Järgmine teema, millest tahan kõnelda, on vastutus. Kohtunikud Eha Popova ja Märt Toming on rääkinud kohtutoimikutes esitatud ülekuulamisprotokolle, mis olid sõna-sõnalt sarnased. Need protokollid oli koostanud politseikomissar. Ma ei süüdistaks komissari, kes on lõpetanud Paikuse Politseikooli või heal juhul Sisekaitseakadeemia. Kes peab menetluse eest vastutama, kas mitte prokurör? Mis selliseid vigaseid menetlusi tingib? Meie riigi juhtivad kohtunikud on arvanud, et lollus või lohakus, aga kindlasti ka vastutuse puudumine. Keegi ei kahtle, et prokuratuuris töötab ka palju heade teoreetiliste teadmistega inimesi, kuid praktika on neil kasin. Näiteks paljud meie tuntud advokaadid on teeninud leiba ka õiguskaitseorganites, mis on andnud neile oluliselt suurema praktilise kogemuse. Seetõttu on nende vaatenurk ka laiem. Loomulikult ei saa kõiki vigu põhjendada kogemuste puudumisega. Kindlasti on küsimus ka isiklikus vastutuses ja südametunnistuses. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks pidanud vastutama nende kõmuliste protsesside eest, mis on kohtus lõppenud täieliku õigeksmõistmisega. Keegi ei vastuta ja keegi ei saa ammugi karistada. Kas keegi on pidanud kandma vastutust näiteks Mart Viisitamme protsessi eest? Millega on tagantjärele õigustatud tema ja tema abikaasa massiline jälitamine? Kes andis selleks korralduse? Kes vastutab, et hoolimata massiivsest jälitamisest ei leitud tema käitumises talle süüks pandud tegevust? Miks jälitusametnikud ei pea vastutust kandma? Miks ei ole neid protsesse suunanud jõudu – prokuröri – karistatud ? Võib ju öelda, et iga õigeksmõistva otsuse puhul ei saa menetlejaid karistada. Õigus, aga kui menetluse algstaadiumis on niiöelda palja silmaga näha, et sel puudub perspektiiv. Minu isiklik arvamus oli juba Viisitamme loo algusest ajakirjanduses avaldatu põhjal see, et süüdistustel puudub kohtuperspektiiv. Ja nii läkski. Seda oleks pidanud kohe pärast mingite andmete neile teatavaks saamist taipama ka KAPO ja prokuratuuri töötajad. Mulle tundub, et kaitsepolitsei oma tegevusest kohtuperspektiivist ei hooligi ja nende eesmärk on asi iga hinna eest kohtusse viia. Näiteks keeldus Viisitamme süüasjas kohtueelne menetleja menetluse käigus üldse alibitõendeid vastu võtmast. Neid sai süüdistatav esitada alles kohtus. Seega eelnes nuriprotsessile mõttetu menetlus, mis ei olnud tõest huvitatudki. Sama toimus ka maadevahetuse protsessis Ester Tuiksoo osas, keda süüdistati vastuteenena korteri kasutamise võimaluse saamises. Tuiksoo soovis juba menetluse käigus näidata, et korterit ei saanud kasutada ja seda ei kasutatudki. Nimelt puudusid selles lambid, lülitid ja köök ning seega ka tarbimine. Kohtueelne menetleja neid tõendeid vastu ei võtnud ja nii arvestati alibiga alles kohtus. Aga ei, oma vigu uurimisorganid ei tunnista, vaid ajavad jonni. Tulemuseks oli riigi raha eest hulga inimeste tagakiusamine. Menetlusliku nurisünnitise eest keegi isikuliselt ei vastuta, kuid riik pidi kohtualustele kahjutasuna maksma 1,25 miljonit krooni. Mart Viisitammele 688 000 ja Simmo Saarele 558 000 krooni. Ei saa siis imeks panna, kui lolluse ja jonnimise kõrval kõlavad sarnaste protsesside puhul süüdistused poliitilises tellimustöös. Avaliku teenistuse seadus võimaldab seejuures kahju tekitanud ametnikult selle välja nõuda, kuid säärastest sammudest pole avalikkuses kuulda olnud. Nii uurijad kui prokurörid on asunud mugavale seisukohale, et riik maksab nende valestardi kinni. Kui tegemist on poliitilise tellimusega, siis peabki tellija ka kulud kandma, aga kui tegemist on lihtsa küündimatusega? Vene ajal lõpus, mida mina mäletan, poleks ükski KGB töötaja, uurija või prokurör, kes sellist asja menetles, enam oma kohal töötanud. Nad oleksid ise uurimise alla sattunud. Selline vastutus distsiplineerib. Niisiis antud näite puhul tekitati riigile kahju rahalises väärtuses, aga kahtlustatavale ehk hiljem süüdistatavale lisaks moraalne kahju. Juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamine ja toimingute läbiviimine, ilma et oleks veel kasutatud konkreetseid sunnivahendeid, häbimärgistavad kahtlustatavat või süüdistatavat. Õigeksmõistmine, aga ka kriminaalmenetluse lõpetamine, ei kustuta kriminaalmenetluse negatiivset ja isikut häbistavat mõju. Mulle teeb samas rõõmu, et tänu hiljutistele sündmustele, mis puudutasid meie justiitsministrit ennast, on kahtlustatava või süüdistatava avaliku häbistamise ning õiguste kaitse temaatika olulisus jõudnud ka tema teadvusesse. Meie tänases kriminaalmenetluse seadustikus ignoreeritakse kriminaalmenetlusega kahtlustatavale või süüdistatavale põhjustatava kahju temaatikat. Selle asemel on riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega isikule tekitatud kahju hüvitamise seadus ja riigivastutuse seaduse §15, mis reguleerib õigusmõistmisel tekitatud kahju hüvitamist . § 15. Õigusemõistmisel tekitatud kahju (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Riigikohtu üldkogu poolt 2011. aastal tehtud neljas otsuses sisalduv ühine kokkuvõtlik vastus on, et kriminaalmenetlusega põhjustatud kahju hüvitamise kord on põhiseadusvastane, sest seal ei sisaldu juba mainitud põhjustatud kahju temaatikat. Säärasele olukorrale on juhtinud korduvalt tähelepanu ka riigikohtunik Eerik Kergandberg. Tulles veelkord tagasi vastutuse teema juurde, siis tänaseni on teadmata, kas karistati või võeti vastutusele inimesed, kes upitasid riigireetur Herman Simmi aastate jooksul järjest tähtsamatele ametipositsioonidele. Kui keegi oleks viitsinud uurida endiste kolleegide arvamust tema isikuomaduste kohta, siis ei oleks riik reetmata jäänud. Herman Simm oleks olnud näiteks mõne turvafirma lihtne töötaja, seejuures väga punktuaalne töömees. Kes olid tema toetajad ja mentorid kaitsepolitseis, ministeeriumis, valitsuses. Kes on tema tegudes kaasvastutajad? Mulle tundub, et seda ei ole tahetud väga täpselt uurida ja teada saada. Vastuseta jäi ka küsimus, kes vastutab selle eest, et ühe kriminaalasja menetlemine kestab 8 aastat, toimikus on 40 000 lehekülge, millest umbes 5 % on kohtus menetlemiseks kõlbulikud ning protsessi jälitustegevuse menetlemisega on rikutud menetlemisnorme. Antud teema lõpetuseks tsiteerin Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeest, härra Rait Marustet, kui ta vastas küsimusele maadevahetusprotsessi kohta: „Ärgem unustagem, et saaga taga on reaalsete inimeste ruineerimine ja põhiseaduslike õiguste intensiivne riive läbi aastate“. Mulle teeb muret veel üks menetlustoiming, millest on viimasel ajal palju juttu olnud. See on läbiotsimine. Läbiotsimise temaatika tõusis päevakorda pärast Keskerakonna kontori totaalset läbiotsimist kaitsepolitsei ametnike poolt. Nagu mäletame, sumbus läbiotsimise ettekäändeks olnud kriminaalasi vaikselt tõendamatuse sohu. Süüdistused esitati lõpuks hoopis teises küsimuses, mille ajendiks oli läbiotsimisel kaasa võetud paberipakk, millel polnud läbiotsimisega tegelikku seost. Nõukogudeaegses kriminaalkoodeksis puudutas läbiotsimisel kaasa võetavaid esemeid ja dokumente § 140, mille pealkiri oli „Esemete ja dokumentide äravõtmine läbiotsimisel ja võetusel“ Tsiteerin. (1) Läbiotsimisel ja võetusel peab uurija ära võtma ainult need esemed ja dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Esemed ja dokumendid, mida võib omandada ainult eriloal ja see luba antud juhul puudub, võetakse ära, olenemata nende seosest kriminaalasjaga. Selle läbiotsimise disproportsionaalsusele viitas ka põhiseaduskomisjoni esimees, kui ta ütles ühes oma intervjuus: „Mind häiris tõsiselt, et 500eurose väidetava altkäemaksu pärast aeti Keskerakonna bürood läbi otsima mitukümmend kapo töötajat. Midagi on siin totaalselt paigast ära. Sarnasel juhtumil Euroopa Inimõiguste Kohtus Strasbourgis poleks hetkegi kõheldud, et teha otsus – see oli ebaproportsionaalne jõukasutus. Jõu kasutamine peab olema vastavuses taotletava eesmärgiga. Keskerakonna kontori läbiotsimine seda polnud. Kui jätta see tähelepanuta, siis kapo ja prokuratuur arvavad, et ühiskond kiitis selle heaks. Järelikult kiidetakse heaks ka nende järgmised sammud. Siis hakatakse varsti juba 50 euro pärast läbi otsima ja kinni pidama. Jõustruktuuride missioonile ja kohale osutamine võib vahel kasuks tulla“. Maruste sõnadele pole enam palju lisada. Juhin siiski veel tähelepanu paarile asjale: 1. Läbiotsimise regulatsioon, mis võimaldab prokuröril kui süüdistusfunktsiooni kandjal anda ühepoolselt välja lubasid läbiotsimiseks, on ennekuulmatu. Kui jätta kõrvale kuriteo tõkestamise erijuhtumid, siis tehakse läbiotsimisi Euroopa õigusnormide kohaselt vaid kohtu loal, kaalutlusõiguse alusel ja ultima ratio ehk viimase meetme põhimõttel. 2. Läbiotsimise ohvri õigused vajavad kaitset. Seadus peab välistama asjasse mittepuutuvate materjalide äravõtmise, nagu näiteks arvuti kõvakettad, kus on erakirjavahetus või muu selline. Taas on sellele viidanud ka Rait Maruste. 3. Kuna põhiseaduse §43 võimaldab sõnumisaladuse riivet üksnes kohtu loal, siis tuleb seda ka arvestada võõraste kirjade, sealhulgas läbiotsimisel äravõetud elektronkirjade lugemisel. Kes vastutab, kui inimeste eraelulised vestlused või telefonikõned on lekitatud ajakirjandusse. Milline võib olla sellise toimingu eesmärk ja miks ajakirjandus sellisele manipulatsioonile allub? Ka mina olen ühe sellise manipulatsiooni ohver, kui ajakirjandusse lekitati Ivo Parbuse ja Elmar Sepa jutuajamine, mida kuulati pealt esimese kabinetis. Õnneks ei tee mina säärasest asjast suurt välja. Kui lindistuse lekitaja täitis oma eesmärgi ja ajakirjanik sai peatoimetajalt kiita, siis mis saab mul selle vastu olla. Ometi on ka inimesi, kes elavad sääraseid asju raskemalt üle ning see võib põhjustada neile suurt pinget või isegi terviseprobleeme. Paratamatult tekib rida küsimusi nii õiguskaitseorganite kui ka meedia tegevuse kohta. Mäletame ju hästi, et jõuametkonnad võtsid läbiotsimise käigus kaasa ühe koalitsioonipartei ja ühe juhtiva opositsioonipartei aastatepikkuse asjaajamise materjalid. Mis on selle eesmärk? Kas see kõik on seotud ikka ainult eeluurimisega? Selles võib kahelda. Kas kogu info, mis ei ole seotud eeluurimisega ning pole vajalik selle läbiviimiseks jääb ikka uurimisasutuste seinte vahele ja on kaitstud sõnumisaladusega? Vabandan, aga mina selles kindel ei ole. Eelnevad lekked ajakirjandusse ei tekita minus kindlustunnet ja seoses sellega on prokuratuur võtnud enesele erakordse vastutuse. Näis, kas ta jõuab seda vastutusekoormat kanda. Muidugi võib materjalide lekkimist ajakirjandusse alati põhjendada sellega, et lekitajaks on kaitsjad. Selline jutt on koomiline ja mõeldud ainult lollidele. Advokaadid loevad pahatihti jälitusmaterjale ajakirjandusest veel enne, kui neile on toimikud üle antud. Ja veel, miks peaksid kaitsjad olema huvitatud oma klientide ajakirjanduslikust mõnitamisest? Ma ei hakka siin pikemalt peatuma küsimusel, kes, kuhu ja mida lekitab, aga üks väga austusväärne jurist on mulle tunnistanud, et tavaliselt leiab ajakirjanik salvestatud pealtkuulatud teksti mälupulgalt oma postkastist ja ta mõistab seeläbi, et selle avaldamiseks on luba antud. Pange tähele, materjalid ilmuvad sissetöötatud skeemide alusel alatasa samades väljaannetes. Kirjeldatud skeemid ei ole kindlasti eetilised. Selliste tühjade juttude avaldamisega seab ajakirjandus oma sõltumatuse ja analüüsivõime tõsise kahtluse alla ning asub enese jaoks tundmatute huvide teenistusse. Jõuametkondade ja meedia ühistööna luuakse meil paranoilist hoiakut, et Eesti on üdini korrumpeerunud riik ja korralikult elada saab siin vaid altkäemaksu toel. Kindlasti aitab sellisele kuvandile kaasa jõustruktuuridepoolne erakordsete ja jõuliste meetmete rakendamine. Tuletan meelde, et Eesti püsib korruptsioonitajumise indeksi edetabelis tublis kolmandas kümnes. Seetõttu tekib mul küsimus, kelle huvides meedia ja jõustruktuurid siis tegutsevad, külvates väikeses Eesti riigis massipsühhoose. Ajakirjanduse lammutav hoiak on ohtlik. Nende jaoks on tihti olemas vaid mustvalged lahendused ning saavutatu ebapiisav. Asi võib olla ka selles, et jõuametkonnad, olles veendunud oma aia taha minevate algatuste õiguses, tahavad siiski midagi üllast korda saata. Nii võibki sündida kohtumõistmine leheveergudel. Selline teguviis näitab aga struktuuride professionaalsuse puudust ning seega ei pea imestama, et ka neil endal on piisavalt sisemisi sekeldusi, mida klaarida. Kõik, kes me täna siin saalis oleme, kiidame kujunenud olukorra vaikimisega heaks. Kui mõne aja pärast asutakse selliste ebatervete arengute süüdlasi otsima, siis neid ei leita, sest vastutusekoorma selget asetamist on aastaid välditud. Kirjeldatud olukord teeb rõõmu ja on kasulik just neile, kellele meie areng on pinnuks silmas. Tänapäeva Eesti ajakirjandus on väga killustunud ja eripalgeline. Juba ammu on raske suuremat osa sellest pidada neljandaks võimuks või seisuseks. Ühiskonna valvekoer on kolletanud, meelelahutuslik, sensatsioonihimuline, analüüsivõimetu ja oma arvamust peale suruv. Täna jutuks olevates küsimustes manipuleerivad meedia arvamusega jõud, kes ei oska või taha oma tööd ise tulemuslikult teha. Kontekstitut informatsiooni avalikuks tehes kahjustavad need jõud riigi toimimist ning seavad kahtluse alla meie õigussüsteemi toimimise. Sellist olukorda ei saa demokraatlik riik endale lubada, ehk Valgevene arvaks teisiti. Sellised isemoodi seadusetõlgendused on viinud selleni, et vahistatute hulk ühe elaniku kohta on Eestis üks kõrgemaid, mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka maailmas üldse. Täna oleme vahistatute arvult 100 000 elaniku kohta kõrvuti USA, Venemaa, Läti Leedu ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Meil istub vanglas 252 inimest 100 000 elaniku kohta. Meile meeldib ennast võrrelda Põhjamaadega. Soomes on see arv 59 inimest, Rootsis 70 ja Norras 73. Isegi Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis on need arvud palju väiksemad. On andmeid, kus meie riigis istuvad jõustunud otsuse puudumisel pikemat aega vahi all vägivaldsusele mittekalduvaid inimesed. Näiteks arvutikuritegudes kahtlustatavad. Euroopa Liidu õigusruumis kasutatakse sellistel juhtumitel kas kautsjoni vastu vabastamist või elektroonilist valvet. Siinkohal on taas paslik tuletada meelde nõukogudeaegset kriminaalmenetluse koodeksit. Tsiteerin. § 67. Tõkendi kohaldamine enne süüdistuse esitamist (1) Erandjuhtudel võib tõkendit kohaldada ka enne süüdistuse esitamist isiku suhtes, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Sel juhul peab süüdistus olema esitatud hiljemalt kümne ööpäeva jooksul, arvates tõkendi kohaldamisest. Kui selle tähtaja jooksul süüdistust ei esitata, siis tõkend tühistatakse, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel. (2) Kui tõkendina on kohaldatud vahi alla võtmist ja süüdistust ei ole esitatud kümne ööpäeva jooksul, arvates tõkendi kohaldamisest, võib maa- või linnakohtunik tõkendit pikendada kuni kolmekümne ööpäevani. Kui ka selleks tähtajaks pole süüdistust esitatud, vabastatakse kahtlustatav vahi alt. (3) Enne süüdistuse esitamist vahi alla võetud isikul on õigus kaevata juurdleja, uurija, prokuröri või maa- või linnakohtuniku tegevuse peale, anda seletusi ja avaldada taotlusi. Praegune seadus võimaldab sisuliselt ka täiesti defektse süüdistusakti kohtusse esitada, kusjuures kohtul puudub selle põhjendatuse kohese kahtluse alla seadmise võimalus. See tähendab, et igal juhul tuleb läbida pikk ja koormav menetlus, mis on süüdistatavale karistus omaette. Kohtul peaks olema õigus kriminaalmenetlus lõpetada või teha kohene õigeksmõistev otsus süüdistuse ilmse asjakohatuse tõttu. Mainisin ennist, et süüdistatava jaoks on menetlus koormav. Muidugi võib ju menetluse pikkuses kohe prokuröriga kokku leppida ja oma süüd tunnistada. Nagu väidab üks meie juhtivaid kohtunikke Eha Popova, siis viimase ajal on meie prokuröre tabanud lihtmenetluste maania. Mõnikord valib prokurör lihtmenetluse nimme seepärast, et üldmenetluses laguneks süüasi lihtsalt koost. Siin tekibki süüdistataval valikuvõimalus, kas leppida lihtmenetluse mõne vormiga või minna pikale protsessile. Viimane võib enne õigeksmõistvat otsust kesta aastaid ja laostada täielikult kohtualuse tervise, isikliku elu ja vara. Teine võimalus on leppida kokku kerges karistuses, mis siis, et kuritegu pole olnudki. Ma ei tea milline on praegu liht- ja üldmenetluste vahekord, aga toon mõne aasta tagused andmed. Siis saadeti maakohtusse kokku 10 244 kriminaalasja, millest 815 ehk 8% saabus arutamiseks üldmenetluse korras ja 92% lihtmenetluse korras. Ühe aastaga tootsime seega kurjategijaid 9429 kriminaalasjas. Ja kui liita siia arvud väärtegude kohta, siis saamegi judinad tekitavad numbrid karistatud inimeste kohta. Nagu Riigikohtu esimees Märt Rask 2010. aastal siin samas, Riigikogu saalis viitas, siis tervelt 55,6% Eesti 15 – 74aastastest elanikest on kantud erinevate väär- või kuritegude toimepanemise eest karistusregistrisse. Kas selline ongi Eestis kasutatava õigussüsteemi mõte, et meil oleks maailmas kõige rohkem karistatud inimesi ja me oleks selles vallas kõigist riikidest pikalt ees? Ma usun, et sellist eesmärki Eestil olla ei saa ja õiguskaitseorganite töötajad peaksid oma töö tulemuste sellisele küljele tihemini mõtlema. Kes siis peaks valvama kogu selle selgusetuse üle millest me siin täna väga pikalt rääkinud oleme? Õiguskaitseorganid vajavad demokraatlikus ühiskonnas alati tsiviilkontrolli. Paljud õigusteadlased on väljendanud rahulolematust kriminaalmenetluse seadustiku veebruarikuus jõustunud seadusparandustega, nagu näiteks jälitustegevuse seadus. Nimelt ei vasta see põhiseadusele. Sellist sõnastust, kus ei pea jälitustegevuse algusest koheselt kohtunikku teavitama püüti kriminaalmenetluse seadustikku kirjutada ka pärast jälitustegevuse seaduse kehtivuse kaotamist. Tol ajal lükati see mõte kiiresti tagasi, sest leiti, et see riivab väga suures ja olulises ulatuses inimeste põhiõigusi. See on üks väheseid juhtumeid, kus seadusesse kirjutatu on otseses vastuolus põhiseadusega. Meie põhiseadus ütleb, et jälitustegevust võib teha ainult kohtuniku loal ja ometi kirjutati seadusse sisse asju, et põhiseadusest mööda hiilida. Põhiseaduse § 43. ütleb, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Pole ühtegi põhjendust sellele, miks prokurör saab kiiresti loa anda aga kohtunik mitte. Viimastel aastatel on uurimisorganid väga selgelt laiendanud oma jälitustegevust. Siin on mitu põhjust. Üks on puhtalt objektiivne –maailm on lihtsalt muutunud ja palju suhtlust on kolinud uutele sidevahenditele. Teine pool on see, et järjest madalam on künnis, mis on vajalik, et jälitustegevuse alustamiseks. Lihtsam on ju alustada kergekäeliselt jälitustegevust kui kasutada teisi traditsioonilisi uurimisvõtteid. Ja nii hakatakse kohe jälitustegevuse kaudu kergekäeliselt tõendeid koguma näiteks telefone pealt kuulama. See on muutunud nii massiliseks, et arvatavasti aasta jooksul kuulatakse pealt sadade tuhandete inimeste telefonikõnesid ja selleks ei ole vaja sisuliselt luba. Üsna lihtsaks on läinud ka kohtunikelt jälitustegevuse loa saamine. Seda näitab ka see, et esitatud taotlustest jääb rahuldamata üsna väike protsent. Halduskohtunik peaks enne loa saamist süvenema põhjalikult materjalidesse, aga kohtute suure koormuse tõttu pole selleks aega ning pigem väljastatakse küsijale luba. See meenutab nõukogude aegu: „Andke mulle inimene, küll mina ka paragrahvi leian“. Kahe viimase valimiseelse perioodi jooksul kasutati jälitustegevust üsna tõhusalt paljude poliitikute ja parteide vastu. Selle tulemusena lakkas olemast Rahvaliit. Keskerakonna vastu on huvi tuntud palju aastaid. Viimaste näidetena võib nimetada juba mainitud laiaulatuslikku jälitustegevust Pärnu linnapea suhtes. Me mäletame, milline oli protsessi tulemus. Siia ritta käib loomulikult ka niinimetatud Kirikuskandaal, kus keskset rolli mängis Kaitsepolitseiamet. Esmakordselt kasutas võimulolev koalitsioon opositsiooni mahasurumiseks ja valimiste peateemast kõrvalejuhtimiseks kaitsepolitseid. Vaatamata riigipoolsetele suurtele jõupingutustele ja ressursikulule vajus suurejooneliselt kavandatud politseioperatsioon kokku. Loomulikult külvas riigipoolne tegevus hulgaliselt ebakindlust tavainimeste hulgas, sest nagu alati võimendas sündmusi taevani ka ajakirjandus. Kaitsepolitsei ei varjanud pärast juhtumi lõppu, et oli jälitanud Eesti tipppoliitikuid, vaid teatas küüniliselt, et seda tehti juba ammu. Ilmselt seetõttu tajub Suure venna pilku endal ka lugupeetud peaminister. Samas ei saa poliitik liiga palju muretseda, sest muidu jääb töö suisa tegemata. Loomulikult peab sellise ohjeldamatu tegevuse saama kuidagi tsiviilkontrolli alla. Ehk keegi peab sellise ohjeldamatu jälitustegevuse üle hakkama kontrolli teostama. Järelvalvet jälitustoimingu seaduslikkuse ja põhjendatuse üle teostab meil vastav Riigikogu komisjon. Kahjuks peab nentima, et see komisjon ei jõua kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust. Jälitustoimingute hulk on lihtsalt nii massiliselt kasvanud. Juba 1997. aastal kurtis endine poliitvang Enn Tarto riigikogu ees esinedes KAPO komisjoni töö üle: „Kõik on läinud isevoolu teed. Mingisugune vestlus Kaitsepolitsei peadirektoriga on, kus ta ise räägib meile niipalju kui ta tahab ja mida ta tahab. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuste seaduses tahetakse veel midagi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna.“ See oli 14 aastat tagasi, aga õiguskaitseorganite tsiviilkontrolli osas pole midagi muutunud. Vastupidi, asi on veelgi hullem. Kui KAPO komisjonile tundus, et liialt paljusid telefone kuulatakse pealt ning nõuti logifaile, siis need haihtusid. Komisjonil peab Elektroonilise side seadusest tulenevalt olema võimalik kontrollida pealtkuulamise aega ja arvu ning pealtkuulatud inimeste arvu. Seda peab saama võrrelda riigiprokuratuuris hoitavate jälituslubade andmetega. Riik sülitas antud juhul komisjoni nõudmistele. Prokuratuur algatas kriminaalmenetluse, aga kedagi selles küsimuses vastutusele ei võetud. 2010. aastal esitati Riigikogusse eelnõu prokuratuuri üle niinimetatud tsiviilkontrolli taastamise kohta. Eelnõus viidati, et inimesi hoitakse arusaamatult kaua vahi all ja uurimisandmed lekivad pidevalt meediasse. Seepeale teatas riigi peaprokurör Norman Aas küüniliselt, et seda pole tarvis. Prokuratuuris olevat kõik korras ja kontrolli all. Kelle kontrolli all? Kui me ei soovi Eesti Vabariigis tsiviilkontrolliga kohe tegelema hakata, pole see varsti enam võimalik, sest meil on Eesti, mis pole ehk enam vaba riik. See samm on märkamatult lühike. Paljude inimeste jaoks oli enne viimaseid Riigikogu valimisi seda hõngu õhus juba tunda. Ma arvan, et toona pandi ühiskonna taluvus proovile. Peame vaikiva ajastu lähenemisele panema otsustavalt piiri!