Virmalised öös


Sõitsin neljapäeva õhtul kella üheteistkümne paiku mööda Peterburi teed Maardu lähistel. Peale pikka tööpäeva oli mul peas ainult üks mõte- jõuda lõpuks ometi koju. Läbitaval teeotsal käis parasjagu remont ja oli kehtestatud liikluspiirang. Seega võtsin ma kiirust maha ning sõitsin rahulikult ees liikuvale autole järgi. Rääkisin oma kolleegiga ja hoides mõistlikku pikivahet ei jälginud ma ümbertoimuvat liiklust. Kuni siis ühel hetkel märkasin tahavaatepeeglist ilusaid vilkuvaid tulesid. Peas käis korra mõte, et kui tore, et ka Eestis on nüüd võimalik virmalisi näha. Pärast taipasin, et tegemist oli hoopis politseiauto vilkuritega. Kuna ma sõitsin rahulikult ees liikuvale sõidukile järgi, möödasõite ei teinud ja ei kavatsenudki, siis ei tulnud mulle pähegi, et võisin liiklusreegleid rikkuda. Üleüldse olen ma pigem aeglane juht, kellele naine pidevalt märkuse teeb, et võiks mõnikord ka natuke kiiremini sõita. Olles oma süütuses täielikult kindel võtsin natuke paremale poole ja andsin taga sõitvale politseiautole suunatuledega märku, et ta võib nüüd minust mööda sõita. Politseiauto ei soovinud aga möödasõitu sooritada. Siis lõpuks taipasin, et hoopis mina olen sattunud politsei huviorbiiti. Näitasin suunda ning sõitsin tee äärde.

Tubli viisakas noormees küsis minu käest dokumente, mille peale ma laususin: „Teil on ju arvuti, saate ise kontrollida“. Pikemalt vaidlema aga ei hakanud ja ulatasin konstaablile oma dokumendid. Peale selle näitas ta mulle kiirusemõõtjat mille ekraanil oli hulk numbreid. Siis jõudis minuni, et ju siis olen kiirust ületanud ning piiksusin haledalt: „Aga ma ju sõitsin ees liikuvale autole järgi, miks Te teda ei peatanud, me ju sõitsime sama kiirusega ja seda juba pikemat maad? Oleks ma liikunud temast kiiremini, oleks ma ammu pidanud temast mööda sõitma.“ Sellepeale konstaabel ütles, et too auto olevat liikunud 60km/h, minu kiirus oli aga kümmekond km/h kiirem. Küll tundus see minule kummaline, kuid vaidlema ma siiski ei hakanud. Seda enam, et kell liikus juba südaöö poole ja minu tööpäev ei olnud veel lõppenudki. Mind paluti viisakalt politseiautosse menetluse koostamiseks.

Autojuhi kohal istus meeldiv tütarlaps, kes küsis minu käest millised kokkupuuted politseiga mul on seni olnud. Vastasin häbelikult, et olen seal töötanud kakskümmend aastat. Seepeale tütarlaps täpsustas küsimust: „Kuidas on lood kiiruse ületamisega?“ Kahjuks pidin tõdema, et käesoleval aastal on tegemist juba teise rikkumisega, esimest (ka oma elu esimest) trahvi 20 km/h ületamise eest sain ma tänavu vabariigi aastapäeval. Siis küsis tütarlaps: „Kas Teil on lubasid väga vaja?“ Mõistsin, et sellistel juhtudel võib ju kergesti juhilubadest ka ilma jääda. „On küll vaja!“ -lootusega mõmisesin vastu. Peale neid küsimusi muutus autos atmosfäär palju sõbralikumaks ja pingevabaks.

Mõne aja möödudes tuletasime meelde hiljuti meedias avalikustatud linnapea rikkumist ja ma juba hakkasin joonistama ette stsenaariumi sellest, kuidas sensatsiooniline uudis järjekordsest linnavalitsuse töötaja poolt toime pandud seaduse rikkumisest vallutab kõiki kohalikke lehti ja kanaleid. Nüüd saame järjekordse templi peale! Muidu olen ma väga seadusekuulekas inimene, ja omades juhilube 1974.aastast on mul esimene fikseeritud rikkumine 24.veebruarist 2011. Minu käest küsiti kas ma oleksin nõus kohapeal määratud trahviga. Mis mul ikka selle vastu olla võib. Rikkusin eeskirju ja pean ka sellega nõustuma ning oma karistust kandma. Mulle määrati rahatrahv, mille ma kohe ka järgmisel hommikul ära maksin.

Loomulikult iga seaduse rikkumine on karistatav. Ei soovi ka mina seadust rikkuda, kuid mittepahatahtlikult ja tähelepanematusest juhtus kahjuks minuga taoline juhtum. Olen oma viga tunnistanud, karistusega nõustunud ning püüan edaspidi ka tähelepanelikum olla.

Comments